Pööripäeval Unalakleetis

Lauri Sommer

 

...Mõnel vaatel kuidagi tuttavalt lähedastesse kultuuridesse...

(näiteks nendesse kymnete aastatuhandete taguste hõimlaste omasse, kes läksid Siberi yrgkodust teisele poole, yle Alaska maasilla Põhja-Ameerikasse ja valgusid seal laiali yle saladusliku maa, kaasas reisilaulud ja vanad jutud, kadudes aega ja uttu ja tuisku nagu hõljuvasse vette ja mitte kunagi inimest kohand hundid ja karud mõistatasid nende jälgi ja said vahel tapetud ja kytid puhusid suitsu nende suudesse, et lepitada lahkunud hingi ja rändava rahva selja taga olid esivanemate näod, nagu taigat läbistav tuli mida ei saanud petta.)
...on omadus viidata millelegi teispool teadvust, mäluseina, sinnapoole praegust syndi ja see vihje võib laieneda visuaalselt ja sõnaliselt, mõnikord minna isegi ruumiliseks. Minu õpetaja on lausunud, et “Meie usklikud on pidanud neid alateadlikke fantaasiapööramisi praeguse võimaluse kallal eelmisteks eludeks”, ja on siis muianud lihtsameelsete yle, kes “näevad endises ainult seda,mis yhenduses praegusega”. Kuid kedagi ei tohiks syydistada pidevuse, terviklikkuse, seostatuse ja tähenduse lootmise eest selles vaenu hauduvas ajas. Jumal, Temagi on lootnud meist tervikuid ja praegu me pole. Rõõm sellele, kes teab täpselt, mida ta otsib läbi maailma minnes, teab, kuidas just tema ja siin ja praegu võiks selle leida! Teistel jääb koguda eri aegades laokil olevaid asju,mis neis midagi tuksatama panevad.

Pildid. Kust ma neid tunnen ja kuidas? Miks nad tulevad hingele nii lähedale? Midagi sarnast, mis? Midagi õppida, mida? Öelgu kasvõi ära uhutavas unes, kasvõi tundmatus keeles, et ma ei peaks asjata vaevlema. Las elu tunda elu ja ärgu praegust mind olgu sellel sillal kuigi palju. Et saaksin sõnatult aru – nii, nagu vist saavad taibatud kõige õigemad asjad. Rääkige, Apsaroke tydruk 1906, Qu'gyuhli maskides tantsijad 1914 ja Tablita tantsijatar San Ildefonsos 1905, apatshide Nalin ja Mosa mohavede hulgast 1903 ja 2 pealikut – tetooni-siuude Ameerika Hobu ja apatshide Geronimo, kes tunduvad vaatavat just mind et pärandada mulle kui armsale, mulle kui pojale raasuke sellest, mida nad jõudsid Näha. Midagi sellist inimliku kohal hõljuvat, mida peaks hoovama igasse aega ja millest Teises Eestis on tuline pudus. See pole hõlbus eksootiline varandus, mida ennekäinutelt riisuda! See on seos, millest ei tea, kas seda lõpuni kestagi suudan...

Et seda pälvida, peab mitme päeva pikkuses unes päev otsa läbi preeria minema ja suunduma suure kalju poole, mille taha päike loojub. Öö hakul tuleb laulda Koidutähele ja võtta pikk narmastega piip, tõmmates suitsu endasse nagu tundmatut kiirgavat madu, kes roomab kehas ringi ja puhastab silmad harjunud pilkudest. Ja siis minna alla koopasse, istuda ja kuulata öö läbi stalaktiidilt allikasse kukkuvaid tilku kesk kymnete miilide laiust vaikusemerd. Hommikul elustub kusagil silmapiiri taga yks kõver tuul ja tõstab yles heleda tolmusamba. Maa kohal kohtuvad 8 erisuunalist pilve, nende vahelt sööstab alla Kõuelind ja kaob tolmusambasse. Tuleb seista koopalävel ja vaadata orgu, kus vihurist jääb maha lillaka varjundiga jälg. Vaadata, kuidas ta oma liikumisega maagilisi kujundeid joonistab ja lõpuks tuleb, minu haarab ja keerutab Teise Maailma, kust aitajad sirutavad mu poole oma valet läbistavaid pilke.

Siis võin saada sõbraks veel Okuwa-Tsiré´ga 1905-nda aasta San Ildefonsost ja Quilcene Lélehaltiga aastast 1912, teha teoks mõned nende ja teiste jõukohased soovid, avastada Ameerika uuesti ja hoopis teisiti, sellise sõpruse, koostöö ja täiendamisega, nagu olnuks loomulik, kui sinna ei läinuks ahne inimkõnts, vaid mandrite (taas)kohtumine oleks kõigepealt toimunud Suure Hingederännuna siis, kui kiuline meteoor oli riivanud Maa atmosfääri ja heitnud Eel-Saaremaale taevase raudmäe, mis söestas ilusad tammed. Suure Vaimu määratud kevadisel pööripäeval lendasid kõigi väärt kondajate hinged kokku kohta, mida tulevikus hakati kutsuma Unalakleet ja astuvad alla suurte piduiglude ungastest olles lennanud kymnete jõgede kohal, läinud mägedest läbi, vihisend merevees jäämägede all, tuues endaga kõigi lindude usalduse, loomade tähelepanu, roomajate väleduse ja kalade pealiku latimeeria aastasadu mõeldud ja vaikuses kypsenud mõtted. Ja sel hetkel, kui viimane hing on lipsanud alla Õiglaste Aukudest igluringi ungastes, juhtub see, mis varsti pärast Loomist kadus – kogu maailma laiali pillatud kirkus on hetkeks yheskoos ja kui kõigi hinged järgmisel hommikul tagasi lähvad oma hõimude ja liikide juurde, on neil yks ilmutuslaul kaasa viia sellest yhisusest, mis tuhandeis variantides elu voolib ja muutub maastike kohal järgmised viis tuhat viissada aastat, hoides Maad selle eest, et tapjad ei saaks lõplikku võitu. Aga nyyd tuleb teha uus Hingeretk, kus kogu elav kohtuks. Peaaegu kõik hinged on nihkunud ja libisenud yksteisest väga kaugele. Isegi paljud neist, kes nimetavad end armastajateks seltskondlike normide järgi ja embavad pisikest enese potserdatud tahku teises, kes aga on kusagil mitme valgusaasta taga oma pettepildi vangistuses.

Lennata tuleks!

Võib-olla sinnasamma.