vaatleja

Vaatlused  

Pyydlikkuse tont

 

Kõigepealt terminist. Vaatlen siin selle ilmnemist kirjasõnas, lootes avada ka mõnd laiemat tendentsi. Kirjutamises pole pyydlikkus ei viimistlus ega stilisatsioon. Ta pole samuti töökus. Kvaliteetne stilisatsioon algab siis, kui kirjutaja saab võõrmõjud eemaldatud või isikupäraselt omandatud ja rakendab töökust. Pyydlikkus, ponnistamine, “nuristilisatsioon” on auahnusest vms. kannustatud lakkamatu enesesund mingite reeglite järgi, mida peetakse õigeks, toimivaks, kasulikuks, kuid mis tegelikkuses vaevalt vastavad kirjutaja loomupärale. Rahvalik väljend on “teksti pastakast välja imemine”. See toodab konstrueeritust, abstraktset paljusõnalisust, asjatuid tundepaisutusi ja muud vaimset aherainet, mida niigi palju. Noorte Geeniuste Laadal langeb ka nõutumate artiklite omahind nelja-viie aastaga. Kui kaua ka jõutaks kaasa karata veel! veel! pröökava “vajadusega”, ykskord lõpetab systeemis osaleja ometi neurootilise tyhjakspigistatud sidrunina trendide prygikastis. Pyydlikkus on ablas, kurnates inimest kui tyhikäigul töötavat masinat. Selle pimeda jõu aluseks pole autori elu, kogemus, kombineerimisvõime, vaid õpitud arvamused endast, kirjandusest, yhiskonnast jne. Nõutakse kolmainsust: tähelepanu, avaldamisvõimalusi, raha. Selle nõudmise ind on peaaegu religioosne ja tema eitajate poos näitab sageli õõnsat eputamist oma Jumala ees.

 

Pyydlikkuse ilmnemisvorme.

Pyydlikud on enamasti produktiivsed, nende sõnastus vohav. Märgata võib shokeerimise, targutamise, naljatamise või eksotismi pyydu, harvem ärkamisaegset romantismi. Sageli kohtab deklaratiivse “mina” ja “meie” kasutamist ning huupi tehtud yldistusi. Keel on vigurdavalt filoloogiline või sihilikult tahumatu. Osa indu suunatakse loomulikult väliskujule. Enamik ilminguid omab juba pikka traditsiooni: Prillitet Noorerudiit, Tohutu Kogemusega Eluläheduslane, Boheemlase eri vormid, Rõhutatud Poetess, Radikaalne Mässaja, Looduskirjanik, Iroonik-Humorist, Murdekirjanik, Religioosne Kuju ja nõnda edasi, kuni aga loendada jõuate.

Nähteid kohtab tunnustatud autoritegi hulgas. Pyydlikkusel on põgusamaid vorme. Siis järgnevad kuju- või kunstiliigivahetused, parimal juhul tervenemine. Halvemal juhul hakkavad õpitud arvamused elu juhtima, peksavad ja kurnavad vaimu.

Eriti ohtlikud on kannustajad: tee, tee, juba tuleb! Meenub Masingu lause, et kiitusega võib nõdrameelse end surnuks töötama panna.

 

Mis seda põhjustab – kirjandus ju marginaalne asi, rahastamine samuti napp? Vist igikestev tung võimustruktuuride poole, mitme põlvkonna kestev vaimne puberteet ja tahtmine “elitaarne” olla. Vahest ka turumajanduslik suhtumine kirjutatavasse: et ennast levitada, soodsalt myya, tuleb luua imaago, leiutada sloganid. Siis saab tuntuks, “jõuab edasi” (Kuhu kyll?, kysis juba Alliksaar), saab yldse elus hakkama.


Kuna komplitseeruv pyydlikkus viib käsitöölisliku vilumuseni ja on seeläbi kaudselt yks kultuuri pysimise tingimusi, on systeem seda faktorit ka arvestanud. Sellist asja soodustavad eri taseme luule- ning proosa-, näidendi-, muinasjutu- jne. võistlused – iga osaleja arutleb: ma pean pingutama, et auhinnale tulla. Kõik pretensiooniga kirjanduslikud kogumikud, rahvarohked yhisesinemised – osalised hakkavad enestelegi märkamatult omapäratsema, et konveieril silma torgata.

Onupojapoliitika kriitikas – sõbra poolt kiidetud kirjanik ruttab kirjutama “veel paremini”. Odavale kiitusele on peaaegu kõik loomeinimesed vastuvõtlikud ja sealt ei seisa kaugel arvamus, et loomingust saab kõnelda progressi terminites. Ja publikatsioonideta ei saa ju au ega raha, nii et kõik rohkelt avaldama!


Teadmata täpselt, milliseid petteid filigraanne simuleerimine veel tõena näidata võib pyyda, kysigem, millest pyydlikkus lugeja ilma jätab?

Esiteks asjadest, mida autor muidu oleks väitnud, aga pyydlikuna leiab olevat ajas ebapopulaarsed, uncoolid jne. Teiseks hulgast isikupärastest keelenditest, ytlemistest, motiividest, mis kaasas lapseeast või noorusest või parajasti autori kõnes kasutusel. Et aga taotletav suund nendega ei sobi, jätab sisetsensuur enamuse kõrvale. Pyydlikkus sisaldab ka sama asja teist kylge: hulk inside joke’e, suvafraase ja kenitlevaid obskuursusi paisatakse yliväärtuslikuna paberile. Tulemuseks muidugi hermeetilisus või vilets manerism. Teine põhjus viib kolmandani: puudub “tunnete tõde” kõigis selle võimalustes. Sellest omakorda tuleneb, et ei teki adekvaatset pilti autorist. Paistab vaid reeglinööridest tõmmatud hypiknukk. Muidugi taidleb see osavalt, kuid ma näen nööre liiga selgesti. Sellele omistatud piiksuvast kõnest huvitavam oleks nukujuhi jutt. Too aga eelistab rassida kulisside taga ja kardab fiktsiooni lavalobudiku ymberkukkumist. Kui see juhtuks keset etendust, kas võõristava kujuga silmitsi jäänud publik yldse usuks ta juttu? Seda, mis ei seisa yheski rolliraamatus. Rahvas võib vajada kõigest piiratud komplekti rolle oma tujude tarbeks.


Soome luuleajakirja Tuli & Savu selle aasta (1999) teises numbris väidab Timo Hännikäinen, et luuletaja kujunemisel on nartsissism ja töö kaks tähtsaimat komponenti. Usun teda, sest ta näeb nartsissismi selle puhastava jõuna, mis suunab sisemisi valikuid. Enesearmastuses sisaldub vägevat selgust, mille leidmine võib võtta aastaid. Eneseselgus= Eluselgus=sõltumatu poolehoid maailmale. Alati võib valida mõne muu tee.


Kirjutamine pole kindlasti eneseleidmise tõhusaim viis, sest keel petab kasutajat väga sageli. Kirjutamine pole enam ka midagi prestiizikat. Kolumnist ja copywriter ehk näivad veel aulised. Nende alade pyydlikkuse spetsiifika järgib aga pisut teisi skeeme.

 

Kirjutavatele inimestele, kelle tegevuse produkti nimetatakse uudisloominguks, kordaksin järgmisi aabitsatõdesid:

Ei pea tingimata sobima yhegi väljaspoolse määratlusega, mis on öeldud ehk kirjutatud teie lemmikkirjanikest või teist. Tuleks selgemini ära tunda enese sisemine suund, avastada saladusi sealt. Mis ikkagi on sinu-pärane pärast kõiki neid aastaid? Yhe eluga jääb see nagunii ammendamata.

Selle korrastamist saab vaimus läbi viia ka tagasihaaravalt. Näha mõjuallikaid minevikus, tunnetada nende omasust/voorust, mõelda järelmitest. Kaasajas juurdeõpitusse harjuda suhtuma valiv-kriitiliselt. Kesta Viidingu teadmist: “Iga rida, mis tuleb mujalt kui sisu/.../ oma ihuvihikust kisu”. Säästa trykiste tegemiseks kuluvaid metsapuid ja raha. Säästa lugejaid kristalliseerumata liiasusest. Sisemine pole samuti väärtus iseenesest. Siinkohal pysib oluline selle läbitunnetatus – eneseehitamisel on kirjutajal sealt lähem võtta. Eemal leidub elustavat, vägevat ja vaimulähedast, kuid meediat, kutsutud-seatud tarkpäid, kaunitare jt. kuulates selleni sageli ei jõutagi. Kui yksikisiku otsing ka viib “tavalisemate” tulemusteni, kui ta ehk oodanud, siis on see vähemalt tykk elatud elu, mitte skeemi puine kordus. Inimene ei pääse sellest kuhugi: tunda iseennast. Tunda endas ära kogu võõras prygi, heita see sentimentaalsuseta minema. Teadvustada enesele võimaluste paljus väljaspool teadaolevat ja eelkõige teadaolevas.

 

Lauri Sommer

 

Artikkel on varastatud Sirbist.

www.sirp.ee/Arhiiv/03.12.99