vaatleja

Vaatlused  

Igatsustest, rõõmust, naerust, inimesest ja muidugi ka kultuurist.

PIRET RÄNI

 

Inimene on igatsev loom.


Tema tegutsemiste põhiliseks motiveerijaks on vaimne vajadus balansseerida igatsusi ja argipäeva, nii, et tulemus oleks kvalitatiivselt võimalikult lähedane mõnele konkreetsele igatsusele. Igatsusi on väga palju ja mitmesuguseid. kõigil inimestel on (mingil määral) erinevad igatsused, millest küll enamus on kombineeritud levinud laiatarbe- ja massiühiskonna muinasjuttudest. Erinevatest ühiskonnagruppidest pärinevatel inimestel on erinevad igatsused, mida on vorminud kodune kasvatus, loetud raamatud, religioonide mõju, enese meelelaad jne. ja need igatsused panevadki inimese toimima just nii, nagu ta seda teeb, kasutades teda kui tahtetut hüpiknukku. Inimene ise ei pane seda tähele. Tema igatseb. Kui ta vähegi inimene on.

 

Rõõm --- pulbitsev sisemine rahulolu --- tuleneb emotsionaalse taseme jõudmisest mõne igatsusega vastavusse.
Me ei teadvusta kunagi rõõmu põhjusi, (nagu väga ilmekalt näitavad Kolmanda naba ankeedivastused - enamus inimesi ei ole kunagi püüdnud enesele rõõmu seletada). Rõõm on tunne. Ja me peame teda instinktiivselt igikestvaks tundmuseks, ei vaidlusta teda ja peame loomulikuks, et rõõm on meie kõigi jaoks üks ja seesama. Ent rõõmu ajendid, põhjustajad, on kultuurilised konstruktsioonid ning esmavajaduste rahuldamine.

 

Kultuurikontekst konstrueerib meie igatsusi.
Ja inimene kasutab kultuuri abi, et salamahti kohtuda oma igatsustega,nende igatsustega, mis ta oma tarbeks menüüst välja on valinud.
See on eneseküllane ringmäng.

 

Kunstnik väljendab igatsusi.

Igasuguseid igatsusi, mille olemasolu ta on intuitiivselt või anlüütiliselt või kogemuslikult välja peilinud. Vaataja püüab kunstilisest väljendusest leida seda tükikest, mis tema südame soojaks teeks - äratundmisrõõm, kohtumine (kasvõi põgus) oma igatsusega.


Tänapäeval on muidugi tekkinud igatsusi-müüte kehastava kunsti kõrvale teisedki suunad, nt analüütiline, mis omakorda tegeleb (kasvõi kaudselt) igatsuskonstruktsioonide lahtikodeerimise ja dekonstrueerimisega, igatsuste tekkemehhanismide ja igatsuste ärakasutamise (suured narratiivid) lahtiharutamisega, nt sotsiaalkriitiline - reaalsest elust probleeme (probleem - tuleneb igatsuste mittetäitumise tunnetamisest) otsiv, ja ka selline, mis ei väljendagi suurt midagi, on puhtalt formalistlik või dekoratiivne. Sellest viimasest on kahju.
Kunst jaotab end kahe mõistmisprintsiibi vahel- esmane, mis on suunatud otse emotsionaalseid teid pidi igatsusteni, ja teine, kus intellektuaalsete seosteahelate kaudu saab teadlik vaatleja seoste tekkimise ajal toimuvast mõttetegevusest vaimse naudingu, saab end viia kokku igatsustega olla tark ja elitaarne, elada kaasa esitatavale teemale ja analüüsida igatsusi, mitte neid läbi elada. Eks vast sellepärast väidetakse, et tänapäeva kunst on lihtrahvast eemaldunud, et tavavaatleja ei saa enam kunstist aru - sellises kunstis esitatav ei vasta nende igatsustele vaid esitab ristsõnamõistatuse, mille lahendamise käigus inimene kas kohtub mõne igatsusega või mitte, vastavalt konkreetsele isikule.

 

Inimeste igatsusi-unistusi on läbi ajaloo teadlikult vormitud, kõik ideoloogiad ja ühiskonnad on end müünud unistusloome abil. Eriti selgelt kõlab ses plaanis väljend "american dream".

Rõõm on igatsuse-unistuse täitumise väljendus. Ühiskond näitab rõõmsat inimest kui oma headuse etaloni. Me kõik mäletame sotsrealistlikke viljapõldusid õnnelike naeratavate tööliste ja roosapõsksete neidudega. Nad olid rõõmsad, nad elasid riigis, mis täitis nende igatsused. Samamoodi toimus ühendriikides pop-kunsti salajane rahastamine riigi poolt - pop on rõõmus asi -meel hea (iseasi millise keemia abil), pea tühi, ilus, värviline, positiivne, näitab, et inimesed on igatsustega heas läbisaamises.

 

Rõõmu ikoniseeritakse ikka ja jälle. Erinevatel eesmärkidel. Teda kasutatakse ära.

 

Rõõmu märgiks visuaalses kujutamises on naeratus - suur ja lai ja aval. Nii lai kui vähegi võimalik. Rõõmu-tunnet pole ju võimalik kujutada - ja nii ongi naeratusest saanud rõõmu "kandja", kuigi me teame, et sisemiselt rõõmust hõisates ei pruugi see meie suunurkadega nii kardinaalseid vigureid mängida, kuigi me teame, kui lihtne on naeru-naeratust teeselda. Me ei saa teeselda rõõmu, see on sisemine asi, ennast ei peta nii kergesti. Tähendab, me saame teeselda rõõmu "tunnuseid", väljendust - naeru, naeratust. Isegi iimeili- ja chatimaailmast pärit emotikonid :) ;) ja nende pildilised vasted - teed näpuga kribikribi ja näitad, et miski on sulle häämeelt valmistanud. Emotsioonidega ei pruugi siin enam midagi pistmist olla.

Naeratus -- turvalisus -- ohutus -- headus
Ideaalnaine naeratab alati. Naeratus muudab ta koduseks, heaks turvaliseks, ohutuks... emalikuks. Selle tingib inimese alatine püüd tagasi lapsepõlve, tagasi ema juurde, aga ka vajadus usalduse ja inimliku läheduse järele. Mõiste "kodu" juurde kujutleme ikka naeratavat naisterahvast, ema või perenaist, kes lõppematu-väsimatu-katkematu naeratuse saatel imetleb meest/lapsi/jt. See on roll, millesse paljud naisolevused juba lapsepõlves sisse õpivad, kestev klishee, mis aitab hoida toimivana süsteemi-peret.

(Ja nüüd laulame kõik koos: Miks Mona-Lisa naeratab?)
Inimene on varmalt valmis naeratust usaldama. Ta teab kogemuslikult, et esimene naerataja tema elus oli tema ema. Ja ta unustab naeratusega kohtudes väga kergesti ohutunde. Naeratades on lihtsaim petta - siiralt naeratades.

 

Rõõm on ülim tundmus, teadvuse rahulolu, igatsuste hetkeline täitumine, kõiksus meis enestes.

 

Naer
on väljendus- ja kommunikatsioonivahend. Pelk näolihaste ja diafragma liikumine. Naerul on head ja vead.
Spontaanne naer - võib väljendada rõõmu, (vaimset) rahulolu, lihtsalt head tuju.
Naer kui kommunikatsioonivahend. Üksinda rõõmus olles tavaliselt ei naerda, ollakse teistmoodi surinal avali. Naer on sõnadeta suhtlemine, milles osapooled tõestavad endile ja üksteisele, et nad tunnevad end hästi ja vabalt ja naudivad üksteise olemasolu.
Võlts naer. Naeru teeseldakse erinevatel põhjustel, see on nagu vale ja müügiakt korraga: niimoodi näidatakse teistele valet pilti endast, naeru järeletegemise läbi soovitakse vetluspartnerile jätta oma emotsioonidest väärat muljet, reklaamitakse midagi-kedagi jne. Inimene ei taha olla oma mõttemaailmaga maailma ees alasti - ta on õppinud emotsioonide väljendusi matkima, et kontrollida asjade kulgu ja mitte olla nii haavatav.

 

See oli ülikiire ekskurss rõõmu ja selle väljenduste maailma, et meenutada meile ilmselgeid seoseid igapäevaste asjade vahel.
Iseenesest ei põhjenda need asjad ja seosed midagi, meile jääb ikka küsimus:
Miks siis ikkagi on ametlikus kultuuris nii vähe rõõmu?

 

Pakun välja mõningaid võimalusi.
- Mäletame veel, et avalikult rõõmus olla on patt. Õilsam on olla märter.
- Kunstnikele meeldib end egotripil soojendada lasta. Õilsam on näida tark ja tõsine.
- Kunstnik tahab olla tähtsam kui õuenarr või laadatola. Õilsam on sarnaneda teadlasele.
- See, kes naerab ja naeratab ei tundu ohtlik, ent kunstnik tahab näida võimelisena ajalugu muutma. Õilsam on näida võimukas.
- Inimesed on pealiskaudsed, arvab kunstnik ja rõhub tõsidusele, et just seda tahku temas tähele pandaks.
- Kunstnik tahab olla kunstnik, mitte käsitööline. Ja nii juba mitu sajandit järjest. Kunstnikku eristab käsitöölisest see, et tema peas on tähtsamad ja targemad mõtted. Tähtsad mõtted on muidugi tõsised ja õilsad.

 

A' miks see õilis olemine nii tähtis on?
Kes see enam mäletab.
Aga inimestele meeldib.
Ja mingi rahulduse peab ju Kunstnik oma tegevuse eest saama.
Enamasti ta rahuldub õilsalt kunstnikuklisheele vastates, pärinegu see ükskõik kui mitme sajandi tagant.
See on tema igatsus.
Kultuur vormib seda parajasti. Ja me ei tea, milliseks see järgmisena muutub.

 

Tõeline loojanatuur ei pea end sellest üldse segada laskma. Tema teeb asju ikka iseenese moodi.