vaatleja

Vaatlused  

Puhta rõõmu dekonstruktsioon: obskuursed asjad

ANDRES KÕNNO

1. Pimedas üksi
Kujutage endale ette, et Te lamate suures pimedas toas ja Te usute, et keegi peale Teie ei tea et te seal olete. Nüüd: keegi siseneb ja heidab põrandale pikali. Ta usub, et keegi ei tea, et ta lamab suures pimedas toas. Aga Teie teate! Kuidas saate Te kindlad olla, et pimedas toas lamab ainult kaks inimest? Ei ole ju kindel, et Te sisenesite tuppa esimesena. Ruumisolijate arvu teab see, kes sisenes pimedasse ruumi esimesena (aga ta ei tea, et ta oli esimene). Esimene ei saa kunagi teada, et ta oli esimene.
Rääkisin selle loo ühele joodikule. Kurat, mis nad siis lamavad seal, lõpetagu ära juba ometi ükskord! Kaua võib!? Mis te passite siin, pole inimest varem näinud? Loomaaeda tulite vä? Poeedid sellised…

2. Pimedas kaksi
Aga ikkagi - mis on lahedamat, kui pikutada üksinda pimedas toas? Alati on keegi, kes tuleb sisse ja on omaarust üksi. Või on keegi, kes läheb pimedasse tuppa et olla pimedusega kaksi? Või hoopis pimedusega mitmekesi?
Minu juures koridoris on öösiti väga pime. Vahel liiguvad seal vaimud (naabrid rääkisid, et keegi suri ära; laamendatud oli igatahes tublisti ja vanad miilitsatemplid olid kah sissekolides ukse peal näha) - põrandad naksuvad ise. Öösiti vetsus käies tunnen pimedusest, eikusagilt kerkivat põskesilitavat tuuleõhku. Nad vaatavad mind, hooman nende kohalolekut. Sellistel puhkudel mõtlen - minge persse, raisk, mida te luusite siin… Nad ehmatavad ja tõmbuvad tagasi. Tegelikult ma pole aru saanud, kas jutt käib ühest või kahest tegelasest… Respekti mõttes suhtlen sellega Teie vormis. Panin talle ka nime: Sahker-Mahker. Ilmselt on Nad minu tõrjuvast suhtumisest aru saanud ja tõmbusid eemale - igatahes pole nende kohalolekut ammu märganud.
Jutt tuli nüüd natuke imelik, sest ainsust ja mitmust panin veits lõdva randmega… aga ma ju ei tea mitmekesi Ta on. Pimedus on obskuurne.

 

3. Obskuursed asjad
Minu huvi obskuursete asjade vastu tekkis pärast seda, kui ma olin lugenud Mati Undi raamatut "Öös on asju". Eriti meeldis mulle üks koht, kus ahv püüdis mehe kinni ja suhtles kolbaga nagu kookospähkliga

(- tähendab: tegi pooleks ja sõi lusikaga). Obskuurne lugu.
Võõrsõnade leksikon annab obskuurse vasteks pime, valgusetu, tume, selgusetu, tundmatu, silmapaistvusetu. Obskurantism on vaimusõgedus, obskurant on pimedusejünger, hariduse ja kultuuri vaenlane. Merriam-Websteri sõnastik annab obskuurse vasteteks pime, krüptiline, märkamatu, eristamatu… Roberti Micro Poche täpsustab veel, et inimene kelle tegevus jääb arusaamatuks ja kõne mõttetuks on obskuurne, segane.
Obskuursed asjad on huvitavad sest nad on tundmatud. Obskuursed asjad vajavad avastamist ja päevavalgele toomist. Obskuurne on irratsionaalne ja sellepärast ka poeetiline. Jah, laiemas tähenduses on ka luuletamine - igasugune esteetiline tegevus kipub kõrvaltvaataja jaoks obskuurseks jääma.
Valdur Mikita, impampluule spetsialist, kirjutab et tõeliselt paha luule on sama haruldane kui hea luule… Paha luule on selline, mis on tõesti paha, mitte aga igav. Igav luule on lihtsalt halb luule. Mida pahem on paha, seda ilusam on ilus…(lk. 37).
See loogika mulle meeldib. Obskuursed asjad on kas pahad (selles mõttes, et koledad) või ilusad - mõlemad juhul ei ole nad päris lõpuni mõistetavad. (Vastandina võib näiteks tuua keskpärased asjad - need on algusest lõpuni selged ja igavad.)
Kole on nagu ilus. Kui Te soovite, siis võib kole olla ilus. Kui Teile ilus ei meeldi, siis on see kole. Ja nii edasi. Kole ja ilus on päritolult obskuursed - segased ja käsiteldamatud.

 

4. Puhta rõõmu obskuursed lätted
Sattusin kunagi mingist õpikust lugema ühe pisikese inglase haiguslugu - tema nimi oli Walter. Alati kui ta vanemad teda nimepidi kutsusid, haaras ta kahe käega peast kinni, oigas ja põgenes. Perekond pöördus abi saamiseks spetsialistide poole. Uurimise tulemusena selgus, et elava kujutlusvõimega poiss samastas ennast radiaatorites voolava veega (water!). Radiaatoris on kitsas, veelgi kitsam hakkab, kui ema sind radikast välja, enda juurde kutsub. Valus. Väike Walter samastas end pidevalt maja keskküttesüsteemi torustikus voolava veega. Muudkui voolas ja voolas - läbi katla radikasse ja tagasi… (Selle loo lõppu ma ei mäleta. Ilmselt kolisid nad sealt ära, puuküttega korterisse.)
Walteri viga on semiootilist laadi - ta segas ära kaks kõlaliselt sarnast nimetajat - enda pärisnime (Walter) ja nimisõna vesi (water) ning paigutas viimase esimesse ettejuhtuvasse anumasse (radikasse... maitea, kui ta oleks ennast vihmaga samastanud, oleks lugu ehk täbaramgi olnud.)
Kui keegi asuks põhjendama puhta rõõmu päritolu teeks ta umbes samasuguse vea nagu tegi pisike Walter - vormitud asi pole enam puhas. Walter vormis enda radikasse ja sai haiget (- ta vormis enda millekski muuks >> sisuliselt muutis W. enda radiaatoriks!). Puhas rõõm vormitud... radikasse on rõõm radikast, rõõm rakendatud sõitvasse bussi on sõidurõõm, jne. Need on igavad rõõmud. Lugeja ilmselt juba sai aru, et puhta rõõmu päritolu on obskuurne, seletamatu.
Mõtlemine puhtast rõõmust on nagu vedelemine suures pimedas toas - keegi täpselt ei tea kas seal on veel kedagi või oldakse päris esimesed tegijad.

 

5. Puhta rõõmu dekontsruktsioon
[Järgnev on selle teksti kõige mõistetamatum osa. Ise ka ei saa millestki aru.]
5.1. Puhas rõõm tähendab põhiliselt nelja asja. Need on: a) sahup mõõr, b) upsar hõõm c) rõõu psahm ja c) sõõru pahm. Nojah. Puhtalt rõõmult ei saagi tahta et see midagi väga konkreetset oleks.
5.2. Clean fun annab tuletiseks tühipalja naf nucle. Masendav. Kliinfann >> fakin'nil. No comments. Kliinfann.artun.ee >> Naf-kla-nii-Turenne! (Turenne oli üks prantsuse marssal 30-aastases sõjas. Igatahes kõlab ta nimi siin nagu mingi vana seatapuloits.)
5.3. Puhas rõõm kultuuris aga annab luuletuse mõõdu välja küll >>

 

RR kuulis haput sõõmu.
Mõhk tuul puuris Rõsa,
Mõõru lahkus puurist,
ia Puh kultus rõõmu.
Sahup mõõr ristuuluk!
Mõõkur Thul uuris pusa,
Mõõkur Hul tuuris pusa…
[…ja nüüd kõik koos!]
Kult rap'is HUU-RUM-SÕÕ!


*

Kas keegi kustutaks nüüd tule ära palun?
Aitäh.

 

PS: tekstid on nagu viirused. Nüüd kus te selle teksti lugemist olete lõpetamas, ei ole te enam see kes te olite 5 min eest. See on nagu mingi energia jäävuse seadus >> minu mõte on nüüd Teie mõtte sees ja isegi siis kui Te selle natukese aja pärast unustate, olete Te juba muutunud. Te kannate selle teksti nähtamatut koodi (ei, ma ei ole Ülo Kiple tuttav). Tekstid ei põle!, kirjutas Bulgakov juba Meistris ja Margaritas. Kas te olete näinud tervet Siim Kallast? Kui jah, siis tähendab see seda et ta on litsutud teie ajukurdudesse in corpore. Nagu paljud teisedki inimesed. Mis tunne on?

 

PPS: Kui juhtute nägema, siis kindlasti vaadake Alejandro Amenábari filmi "Teised" ("The Others") - 2001. aasta film, kui ma ei eksi. Lisaks kõikidele muudele õudustele, hakkas mulle meeldima Nicole Kidman. Ma nägin teda unes ja peaaegu et armusin.

 

PPPS: Nendele kes otsisid sellest tekstist mingit teaduslikku viidet millest alustada - lugege Michel Foucault "Madness and Civilization : A History of Insanity in the Age of Reason". Eesti keeles on ilmunud Johan Huizinga "Mängiv inimene" - selle leiate Akadeemiast 1992, 3-9. No ja muidugi on Hasso Krull kirjutanud suurepärase järelsõna Georges Bataille raamatule "Silma lugu" (mis iseenesest on üks veidravõitu lugu).

 

4xP+S: Ärge pange oma lapsele nimeks Elektra, tehnikaajastul võib õudsaid asju juhtuda.

*