PAREMAD PALAD JA ILUSAIMAD ÜTLEMISED:

Ega ma ei teagi mis asi see rõõm on, see tuleb tavaliselt täiesti ootamatult. Lapsena külastas see mind palju sagedamini. Sellepärast ongi vist hakatud rõõmu lapsikuks pidama, et täiskasvanud, kes ei oska enam väikestest asjadest rõõmu tunda, arvavad oma pika elu jooksul tehtud vaatluste põhjal, et see on midagi, mis lastega kokku käib.

Lembe Ruben

Levinud eelarvamuse kohaselt on naerjad kerglased ja pealiskaudsed inimesed. Kuid naer on tähtis ja tõsine asi. Naer ei saa olla hukkamõistetav, kuna aitab jõuda tõeni. Läbi naeru filtri väljendatuna jõuavad tõde ja appikarjed kergemini adressaadini, jõuavad lähemale ja mõistetavamatena. Nii on naer mõtlev konstruktsioon, mis on võimeline genereerima uusi mõtteid. Seda mitte vana välja naerdes, vaid vana analüüsivana sellest välja kasvades.

Mailis Toompuu

Naer on mulle tähtis asi. Temas on midagi maailma muutvat, ebarealistlikku, jumalikku siis, kui ta pole eputav või võlts. Tuntud juudi vanasõna on "inimene mõtleb,Jumal naerab". /.../ samas on temas midagi kontrollimatut ja vaba - naeru ei saa planeerida, ta tuleb ise mõne naljaka või imeliku või ootamatu asja peale. Naerus on mingit olemis- ja tunnetamisjulgust. Ja see ootamatu kylg on väga tähtis - ma loodangi, et äkki võib naer tulevikus olla midagi muud - mingi uus suhtlemiskanal.

Lauri Sommer

Ma kardan, et naer sümbolina vist rõõmu ei tähenda, pigem mingit pila või riuklikkust või lõbusust. Rõõmu mina naeru-sümboliga ei kujutaks.

Aare Pilv

Siiralt olen rõõmus ilutulestike üle. Need on nii võimsad ja nii mõttetud.

Rait Avestik

Võibolla saab naeruga teostada mõeldamatuid nõidumisi, võibolla surematukski saada.

Lauri Sommer

Iga psühholoog ütleks teile, et naer taandub enamasti naeruks kellegi või millegi üle -- kellegi või millegi ebaõnne või rumaluse üle. Minu jaoks on kõige vabastavam naer naer iseenda üle. Seda naudin kõige rohkem.

Mart Kalvet

Igasugused deklaratiivsed üleskutsed õnne ja rõõmu teemadel on mind alati oma õõnsusega hirmutanud. Võtke kasvõi see õnnelubadus ameerika konstitutsioonis "the pursuit of happiness", mida igale kodanikule võõrandamatu õigusena tõotatakse. See on kulturoloogiliselt väga magus teema. Ma ei oska kollektiivset õnne ja rõõmu vaadata muidu kui läbi utoopia trellide.

Hanno Soans

Rõõm kultuuris. Räim tomatis. Iphigeneia Taurises. Poiss sinises jm seesütlevad asjad.

Rainer Vilumaa

-- Kolmanda Naba avalehele -- ankeedivastuste juurde -- Puhta Rõõmu lehele -- üles --

Rõõm on Eesti kultuuris sageli tabu. Kultuur peab ikka olema midagi rasket, tõsist ja traagilist. Rõõm on aga kerge, ebatõsine ja koomiline. Rõõm kuulub sellise arusaama kohaselt meelelahutuskultuuri sfääri.

Heie Treier

Seda osa kultuurist mida saab vaadelda kui institutsioneeritud (institutionalised), nagu seda on näiteks religioon, ma vastandaksin rõõmule.
See on liiga asjalik ja reeglitega piiratud, et sinna selline anarhistlik nähtus, nagu rõõm, mahuks. Kuid kultuuris, kui inimteadvustes arenevas olendis/nähtuses on rõõm lahutamatu.
Seega on olemas asjalik kultuur ja rõõmus kultuur. Nad arvatavasti kattuvad ja segunevad teatud olekutes ja siis saaks ehk öeldagi, et rõõm kultuuris.

Erki Kannus

Uue aja kultuuris on rõõm harv nähe, see on pigem yhe võistleja (kahju)rõõm teise yletrumpamisest, kuna suur hulk praegusest mudelist on halvas mõttes loomalik, kopeerib ikka veel darwini olelusvõitlust tähelepanu ja mõju pärast konkureerivate egotrippide vahel ja kannab ärimeeste ambitsioonid yle kultuurivalda, kuhu nad loomu poolest ei kuulu. Aga vanemas kultuuris,eriti seal, kus toimis religioosne, shamanistliku varjundiga dominant, oli ekstaatiline rõõm seotud lihtsamate asjadega - religioossetel pidustustel kogetuga, kirka unenäoga, meheks/naiseks, emaks/isaks saamisega, kummalise koha leidmisega metsas jne. Yhesõnaga, asustus polnud liialt tihe ja just seepärast oli ringi liikudes rohkem rõõmu leida, kuigi keskkond oli ka ohtlik - seeläbi olid liikuja rõõmud seotud tähelepanuga ja jõudsalt pingestatud.

Lauri Sommer

Tõenäoliselt johtuvadki vägivaldsed lahendused sellest, et inimestel on liiga palju aega, millest tuleb, et nad ei suuda rõõmustada väikeste asjade üle, millest tuleb, et neil on igav ja et nad muutuvad lõpmatus kohustuslikuna näivas tüütuses depressiivseks, mis on alati agressiooni põhitingimus.

Mailis Toompuu

Eestis pole vist puhtast rõõmust palju kunsti sündinud. Saab vist olla ka kurvalt rõõmus.

Rait Avestik

Aga kui ma pisut veel mõtlen, siis ma arvan, et "rõõm kultuuris" võiks tähendada vabadust, kergendustunnet, mis tuleb asjade lõdvast valdamisest niivõrd, et võid nendega mängeldes ümber käia. Mõistagi ma ei mõtle pealiskaudset kergestiseeditavust, vaid seda, kui midagi tõsist tehes ei tunta, et ollakse selleks sunnitud. Muuseas tähendab see ka vist oma asjade tegemist mitte aate, vaid huvi ja mõnu pärast. Süüdimatu tõsine süvenemine.

Aare Pilv

On selline väjend nagu "tegemise mõnu", mis kajastab rõõmu tegevuse üle. Sellega seostub täisväärtuslikkus, ettekujutatud ideaali tajumine kohalviibiva jõuna ning tegevuse veenvus nii endale kui ka ümbruskondsetele. Seda olukorda saab sõnastada ka väe juures/sees/ümber olemisega. Vägi annab elujõu. Siia kuulub ka ilu.

Anzori Barkalaja

"Kultuur" iseenesest on midagi reeglipärast ja justkui (ohjeldamatut) rõõmu välistavat, kuid reeglil on erandeid.
Rõõmu eeltingimuseks on mu arust wabadus.

Merle Hiis

-- Kolmanda Naba avalehele -- ankeedivastuste juurde -- Puhta Rõõmu lehele -- üles --

Oli ükskord rõõmus ajastu, 1960-ndad. See oli tobedalt rõõmus ajastu, mille on 1990-ndatesse toonud oma kunstiga Marko Mäetamm. 1960-ndate rõõm baseerus teatavatel sotsiaalsetel utoopiatel ja reaalsetel demograafilistel protsessidel. Sõjajärgne beebibuum maailmas tekitas juurde ebaproportsionaalselt palju noori inimesi ja noored on ju ikka rõõmsad, kas siis loomulikus olekus või mingite ainete mõju all.

Heie Treier

Õige naer annab kunstniku tegemistele mingi kerguse ja ehk selline tyyp ei jää endasse kinni. Kui ta muidugi kogu aega naermise peale ära ei raiska...

Lauri Sommer

Siin muidu räägitakse, et on paha, kui autoril on paha ja ikka sopp ja hingeängistus jms. Minu arvates on väga kena, kui autor saab oksendada ja seda eriti laiema vaatajaskonna, mitte nt oma elukaaslase peale. See on ju puhas rõõm. Seevastu on palju kahtlasem tegeleda sihikindlalt rõõmu ja nalja tootmisega. Arvan, et koguni ohtlik.

Alo Paju

Maailmale aga lihtsalt oma valu näkku röökida on kasulik ja teraapiline ainult röökijale endale, hiljem võiks ta selle teose aga kohe rituaalselt hävitada, vähemalt mina seda küll ei taha vaadata.

Lembe Ruben

Mulle meeldib siis, kui targad kunstnikud on heas tujus.

Andres Kõnno

Aga kuna sellist jabur-absurdset kunsti tehakse lihtsalt rõõmu pärast ja tavaliselt tegijate poolt, kes ei viitsi end kusagile meediasse upitada, siis ei satu säärased kultuurinähtused, kui nii võib öelda, eriti suure kella külge. Ega neid eriti tõsiselt ka ei võeta, kui aus olla.

Lembe Ruben

Kahjuks kerkib kahtlus, et tegemist on mingisuguse pensionäride päevakodu laulumänguseltsiga stiilis "kes saab, see puudutab põlvi".

Tiina Randus

Absurd annab hingetoitu.

Lembe Ruben

Mälupildist jookseb läbi karikatuuriseeria naervatest ürginimestest. Mees naeris siis, kui naine nuttis ja vastupidi. Ma ei usu, et ürginimesed olid nii primitiivsed, kui selline vastandamisprintsiip.

Anzori Barkalaja

Ma arvan, et on mitut moodi naeru; üks on nalja-naer, mis võib teinekord ka mitte-rõõmus olla (kui ta on liiga irooniline) - see on inimese leiutatud naer, teine on rõõmu-naer, mis tuleb tollestsamast kergusetundest, headusest - see on naer, mida, ma usun, ka loomad võivad naerda (see ei ole minu mõte, olen seda kuskilt kuulnud ja omaks võtnud).
Rõõmu-naer erineb nalja-naerust selle poolest, et ta on lisandus, täiendus, suurendus rõõmule endale, samas kui nalja-naer on mingi intellektuaalse asenduse märgiks - midagi ebakohast muudetakse naljaks, et teda kuidagi "kohastada".

Aare Pilv

-- Kolmanda Naba avalehele -- ankeedivastuste juurde -- Puhta Rõõmu lehele -- üles --

'Naerev mees' tähendab ehk kurba meest, kellele timukas igavese naeratuse näkku lõikas.

Alo Paju

Siiralt olen rõõmus ilutulestike üle. Need on nii võimsad ja nii mõttetud.

Rait Avestik

Vaba naer on ehe isikuomane väljendus, sügavalt vaimne koondumus sellest kõigest, mis naerjas on head, viiv, milles ei ole kübetki kurjust, mille kestel inimene on vaba reeglitest, kompleksidest, eelarvamustest ja iseendast. Sel viivul on naerja sisuks puhas teadvus, rahu, tõde, armastus ja õndsus.

Mailis Toompuu

Kui aga teatrist rääkida, siis need vähesed komöödiad, mida olen vaatamas käinud, on küll nutma ajanud.

Lembe Ruben

Rõõm ja naer ei ole sünonüümid. Lollus on vahel vägagi naljakas, aga
rõõmustavat ei ole seal midagi.

Agur Kruusing

Vaat mis välja tuli - ma otsekui vastandaks naeru ja ilu; nojah, mul on tõesti tunne, et nali on vaid koleda kinnikatmine, aga rõõm on iseenesest ilus.

Aare Pilv

Aga vähe on neid asju, nagu naer, millega võib lõpuni rahule jääda, mille puhul ei jää kripeldama vajadus jälle ja uuesti ümber teha, siit-sealt terviku huvides parandada, millesse ilma kahtluseta uskuda.

Mailis Toompuu

Viimasena naermine kõlab kuidagi kurjakuulutavalt. Sest siis peab tingimata olema ka kaotaja, sel hetkel. Tulevikus aga võitja, viimasena-naerja, ei pruugi enam olla mingi võitja.

Heie Treier

Rõõm on ärksus, sujuvus, keskendatus, mõtte puhas lihtsus; selline kergus, et naerda on lihtne ja süütu tunne.

Aare Pilv

Naerul ja rõõmul ei ole sugu.

Lembe Ruben

Haa, ma olengi rõõmus inimene, ise hakkasin ka selle peale mõtlema, kui rõõmus ma tegelikult olen.

John

-- Kolmanda Naba avalehele -- ankeedivastuste juurde -- Puhta Rõõmu lehele -- üles --