PIRET RÄNI


Milliseid assotsiatsioone tekitab teis sõnapaar "rõõm kultuuris"?

Tegemisrõõm.
Oma mõtete jagamise rõõm.
Inspiratsioonihetke rõõm.
Millegiga hakkama saamise rõõm.
Huviliste inimeste kokkusaamisrõõm.
Äratundmisrõõm, kui mingi tahk kultuuris sulle midagi ütleb.
Ja natuke nukrust, et ametlikus kultuuris on domineerivaks ülitõsine asjalikkus ja konseptuaalne formalism.
- inimesed, laske meeled valla! Teie sees on palju sõnumeid, kasutage neid.

Kas "rõõmus kunst" terminina tekitab teis eelarvamusi? Kui, siis milliseid?

Tegelikult kardan ma pigem "tõsist kunsti" - liiga tõsine kunst jätab mulje, et tema mõte on surnud, autor oma ülipüüdlikkusega on proovinud kõike õigesti teha ja kõikvõimalikele diskursustele vastata ning on unustanud lisada teosesse iseennast. Niimoodi jääb ju asi kuivaks.
"Rõõmsa kunsti" all mõistan selliseid teoseid vmt, kuhu autori elurõõmukilluke on sära sisse pannud, kust paistab välja loomingulisus - ja loominguline hetk ise peab kindlasti sisaldama mõningaid rõõme ja emotsioone, mis mingisugusel mõistmis- ehk siis tunnetustasandil vaatleja meeltesse ärevust toovad.

Kuidas te teate, mis on rõõm?

Loodan ta ära tunda, kui keha on täis vaimset vabastavat särinat.

Millise emotsionaalse laenguga kunsti (kultuuri) eelistate ise
vaadelda/analüüsida/nautida/tarbida?

Tugeva laenguga.
Pean väga oluliseks, et teoses oleks võimalusi nii analüütiliseks peamurdmiseks kui ka emotsionaalseks tunnetamiseks. Kui need mõlemad kanalid teose mõtteni jõudmiseks toimivad paralleelselt ja täiendavad teineteist, ei saa teos eales olla ei igav ega mõttetu.

Tuletage palun meelde siiralt rõõmsaid ehk siis positiivset
meelestatust kandvaid (kunsti)teoseid eesti kultuurist!

Minu jaoks kannavad positiivset meelestatust need kultuurinähtused, mille kohal hõljub vabaduse hõngu. Need, mis ei ole krambis. Kust on näha autori julgust olla ta ise, mõelda oma peaga ja tunnetada oma kehaga/meeltega.


Seega, minu jaoks positiivsemad asjad eesti kultuuris:

 

üldised asjad:
Tegemisrõõmu kultiveerimine kohtadel - Kütioru Avatud Ateljee, Palamuse klaasikoda, Mooste külalisstuudio jmt
Võru keel ja meel ja need asjad, mis selles vaimus korda saadetakse
Pilvepillerkaar - hipimuusika festival
maastikukunsti jmt workshopid ja suvekoolid
kõikvõimalikud folkloorifestivalid
lasteringid
tantsufestival Evolutsioon ja muu tants2 tegevus

 

konkreetsed asjad, mis lihtsalt kiiremini kui ülejäänud meelde vupsasid:
lastekirjandus - Naksitrallid, Kukeleegua lood, Tondinahad jnejne
Kilmi-Maimiku ja sõprade pseudodokumentalistika
Undi-Volmeri nukufilmid
Contra
Weekend Guitar Trio
"Armastus kolme apelsini vastu" (Nüganen Ugalas)
ja ansambel Apelsin omal ajal
Eriti Kurva Muusika Ansambel
Marko Mäetamme pildid
Külli Kaatsi linnukoor
osad Mare Tralla tegemised
Mart Kampuse lavastused endises Tartu Lasteteatris
Taave Tuutma isik
jt.

Kas "rõõm" ja "naer" on teie jaoks sünonüümid?

Kindlasti mitte.
Rõõm on ülim tundmus, teadvuse rahulolu, igatsuste hetkeline täitumine, kõiksus meis enestes.
Naer on väljendusvahend. Pelk näolihaste ja diafragma liikumine.
Naer on ka kommunikatsioonivahend.
Spontaanne naer on küll rõõmu, lõbu, lusti ja vabaduse väljendaja.
Seevastu on võlts, teadlikult näole manatud naer mõeldud eksitava kommmunikatsiooniaktina, sellel pole rõõmuga vähimatki seost, pigem inimese vajadusega kontrollida olukorda ja kaitsta oma kõige hellemaid kohti ilmnemise eest.

Kas naer on teie jaoks enamasti

    A. põgenemine tõe eest

    B. siiras eneseväljendus

    C. teraapia vorm

    D. purjusoleku ehk vastutusvõimetuse väljendus

    E. anomaalia

    F. rumaluse ilming

    G. positiivse ellusuhtumise välja näitamine

    H. midagi muud

Palun selgitage oma valikut.

Naer võib olla seda kõike, olenedes isikust, olukorrast, kasvatusest jne.
Minu jaoks on ta tihemini siiski siiras eneseväljendus ja samas ka oma energia suunamine vestluspartneri ergutamiseks,
aga võib ka esineda hetki, kus teised võimalikud valikud ja veel paljud muud naeruvõimalused päevaplaanist läbi marsivad.

Kas teie arvates tähendab naer meestele ja naistele
samu või erinevaid asju?

Spontaanne naer emotsionaalsel kõrghetkel on vast ikka sama.
Aga ma arvan, et naised ja mehed kasutavad naeru erinevalt, ja seeläbi ka mõistavad naeru veidi erinevalt.
Naised naeravad tihemini, neil tuleb naer kehast kergemini välja. Ja naised ka oskavad naeru paremini võltsida, õpivad seda maast madalast peale, kuna ideaalne naine naeratab kogu aeg ja hoiab niimoodi (vestlus)partneri ego häämeele sees. Naised naeratavad, et meeldida ja et teinepool saaks tunda, et ta meeldib. See on seltskondlik naer.
Mehi õpetatakse rohkem emotsioone vaka all hoidma, teame, et "mehed ei nuta", paratamatult see õpetab neid ka teise äärmusega ettevaatlikumalt ümber käima. Seltskondlik meeste naer tuleneb naljadest ja anekdootidest, mehed omavahel naeravad ju tark-ja-tõsine-olemise-kohustusest vabaneda laskvat ropunaljanaeru.
Aga õnneks hakkavad meil ju tänapäeval klisheed üle minema, eks ole ju.

Aga rõõm?

Rõõm ise on ehk sama.
Inimene on igatsev loom. Tema tegutsemiste põhiliseks motiveerijaks on vaimne vajadus balansseerida igatsusi ja argipäeva, nii, et tulemus oleks kvalitatiivselt võimalikult lähedane mõnele konkreetsele igatsusele. Rõõm tuleneb emotsionaalse taseme jõudmisest mõne igatsusega vastavusse.
Rõõm on tunne. Ja me peame teda instinktiivselt igikestvaks tundmuseks, ei vaidlusta teda ja peame loomulikuks, et rõõm on meie kõigi jaoks üks ja seesama. Ent rõõmu ajendid, põhjustajad, on kultuurilised konstruktsioonid ning esmavajaduste rahuldamine. Kultuurikontekst konstrueerib meie igatsusi.

Kas naerev mees ja naerev naine tähendavad sümbolitasandil teile erinevaid asju?

See oleneb suuresti sellest, kuidas nad naeravad.
Kui see on pilt spontaansest naerust, killuke elust, killuke rõõmust, siis nad tähendavad rõõmsaid inimesi, kelle sugu pole oluline.
Kui see on konstrueeritud pilt, mida esitatakse meile mingi tagamõttega, siis lasen analüüsivalt käiku kõik eelteadmised soorollidest, klisheedest ja kultuurilistest konstruktsioonidest, ja siis omandab juba suure tähenduse, mis soost on naerja. Ja tegelikult ei analüüsi ma siis mitte seda, mida see mulle võiks tähendada, vaid et mida selle vaate esitaja mulle sellega ise öelda tahab.

Mida naerev kunstnik (ehk autor) teile sümbolitasandil tähendab?

Loodan, et see on vaba ja spontaanne looja, kes julgeb end väljendada igakülgselt ja tunneb oma tegevusest rõõmu.

Kes naerab viimasena?

Võibolla see, kes on õppinud pisiasjadest rõõmu tundma.