VEIKO MÄRKA


Milliseid assotsiatsioone tekitab teis sõnapaar "rõõm kultuuris"?

Eelkõige ongi kultuur ju rajatud loomisRÕÕMule. Ka teised ajendid (raha,
populaarsus) on olulised, aga päris ilma rõõmuta tuleb ikka välja masstoode,
mitte kultuur. Ja kindlasti loodab iga autor ka publiku äratundmisRÕÕMule.
Pole ju mingit mõtet luua midagi, millest keegi aru ei saa.

Kas "rõõmus kunst" terminina tekitab teis eelarvamusi? Kui, siis milliseid?

Otse vastupidi - eelarvamusi tekitab minus termin "tõsine kunst". Siis ma
kahtlustan, et tegu on kas teesklusega, diletantlusega või vaimse häirega.

Kuidas te teate, mis on rõõm?

Ma arvan, et see äratundmine on sama lihtne kui fooris rohelise tule äratundmine. Lihtsalt oled rõõmus ja kõik. See ei pea olema loomisrõõm, vaid - nagu Underi luulekogu pealkiri ütleb - lihtsalt "rõõm ühest ilusast päevast". Aga kui oled rõõmus, siis on ka luua kergem. Ja vastupidi - kui oled midagi head
valmis teinud, siis on lihtsalt tore olla.

Millise emotsionaalse laenguga kunsti (kultuuri) eelistate ise
vaadelda/analüüsida/nautida/tarbida?

Vahelduseks on vaadelda/nautida/tarbida vaja ikka igasuguse emotsionaalse
laenguga kultuuri. Võib ka päris kurb olla, peaasi, et tegu oleks kunsti- mitte päristõega. Eelistan olla kurb pigem "Titanicut" vaadates kui selle üle, et mult on rahakott ära varastatud.
Analüüsida eelistan rõõmsat, optimistlikku, vaimukat, naljakat. Sellepärast,
et see meeldib mulle rohkem ja ma oskan seda paremini.

Tuletage palun meelde siiralt rõõmsaid ehk siis positiivset
meelestatust kandvaid (kunsti)teoseid eesti kultuurist!

Esiteks tuleb meelde Gailiti "Toomas Nipernaadi". Siis Laikmaa portree Marie
Underist. Siis kogu A. Kivirähki looming. Siis mõned "Propelleri" laulud.
Ja "Vanemõe" "Elu, armastan sind!" (originaal, mida Georg Ots laulis, ei sisenda mulle seevastu mingit positiivset meelestatust). Siis telelavastused "Pisuhänd" ja "Kuulsuse narrid". Ja veel päris palju tuleb meelde.

Kas "rõõm" ja "naer" on teie jaoks sünonüümid?

Ei ole. Rõõm on laiem mõiste kui naer. On ju olemas sellist kirgast rõõmu, mis naerma ei aja. Loomisrõõm näiteks. Või rõõm kalli inimesega kohtumise üle. Naer seevastu võib olla küll väga loll ja primitiivne (idioodinaer), aga küllap naerab ka idioot ikka rõõmu pärast. Täpselt ei tea, ei oska ennast idioodi rolli seada.

Kas naer on teie jaoks enamasti

    A. põgenemine tõe eest

    B. siiras eneseväljendus

    C. teraapia vorm

    D. purjusoleku ehk vastutusvõimetuse väljendus

    E. anomaalia

    F. rumaluse ilming

    G. positiivse ellusuhtumise välja näitamine

    H. midagi muud

Palun selgitage oma valikut.

Enamasti on ta A (põgenemine tõe eest), B (siiras eneseväljendus), C (teraapia
vorm) ja G (positiivse ellusuhtumise väljanäitamine). Vahel võib olla ka D ja F, aga mitte kunagi E (anomaalia).
Miks?
Kogu kultuuri (kunsti) harrastamine ongi ju põgenemine tõe eest. Loomad
kultuuri ei tee ning nende elu on läbinisti tõsine. (Inimahvid siiski oskavat naerda ja eks nad mõjuvad seetõttu kuidagi kultuursematena ka.)
Samas naerdakse enamuses siiski mitte kultuuri üle (õnneks), vaid lihtsamatel
ajenditel, elus leiduva koomilise üle. Siiras eneseväljendus niisiis.
Eesti keeles on kaks kõnekäändu, mis teineteist välistavad: "naer on terviseks"
ja "kes kannatab, see kaua elab". Mina usun esimest, st naeru teraapiat.
See kannatuse glorifitseerimine on vist pappide väljamõeldis.
Purjus ja rumalate inimeste naer on kahtlemata eriti siiras eneseväljendus,
kahjuks kohtab selliseid inimesi harva.

Kas teie arvates tähendab naer meestele ja naistele
samu või erinevaid asju? Aga rõõm?

Kas naerev mees ja naerev naine tähendavad sümbolitasandil teile erinevaid asju?

Naerev mees tundub mulle targana, naerev naine lollakana. Mitte et naised
naljast halvemini aru saaksid, aga minu meelest on naisele loomulikum oma
head tuju näidata õrna muige või kelmika pilgu abil. Sama kehtib ka transvestiitide ja homode kohta.
Ohjeldamatult naeru kihistavad teismelised tütarlapsed on tarkusest väga
kaugel. Naerev mees mõjub seevastu täiesti siiralt ja elutervelt. Mida rohkem ja
kõvemini naerab, seda parem.
Seega tähendab naer meestele ja naistele erinevaid asju. Rõõm on aga ikka
üks ja seesama.

Kes naerab viimasena?

Hardi Tiidus on öelnud, et kui inimlikkus on piim, siis huumor on koor sellel
piimal. Seda uskudes järeldan, et viimasena naerab inimene. Inimene kui
liik. Masinad ei naera, loomad ei naera, tulnukad ka ei naera. Isegi päike
ei naera, kuigi me mõnikord nii arvame. Tegelikult me naerame ise päikesesse
ja see peegeldub meile vastu.