LEMBE RUBEN


Milliseid assotsiatsioone tekitab teis sõnapaar "rõõm kultuuris"?

Kuuldes sõnapaari "rõõm kultuuris" assotsieerub sõnapaar Puhas Rõõm, rohkem ei tule hetkel midagi meelde, enamasti karjutakse ikka oma hingeängistust välja, seda viimasel ajal eriti kunstis.

Kas "rõõmus kunst" terminina tekitab teis eelarvamusi? Kui, siis milliseid?

Tekitab küll eelarvamusi, enamasti tuleb otsida, et keda või mida sellega on nüüd siis pilatud.

Kuidas te teate, mis on rõõm?

Ega ma ei teagi mis asi see rõõm on, see tuleb tavaliselt täiesti ootamatult. Lapsena külastas see mind palju sagedamini. Sellepärast ongi vist hakatud rõõmu lapsikuks pidama, et täiskasvanud, kes ei oska enam väikestest asjadest rõõmu tunda, arvavad oma pika elu jooksul tehtud vaatluste põhjal, et see on midagi, mis lastega kokku käib.

Millise emotsionaalse laenguga kunsti (kultuuri) eelistate ise
vaadelda/analüüsida/nautida/tarbida?

Rõõmsalt jaburad asjad, kui nad on mõnusa tunnetusega tehtud on toredad. Absurd annab hingetoitu. Ega tõsisel ka viga ei ole. Põhiline on ikka tunnetus, kui autor on lähtunud publikule meeldida tahtmisest või, ma ei tea, trendist verd lõuendile määrida, siis on see kohe kaugele näha oma võltspaatosega. Maailmale aga lihtsalt oma valu näkku röökida on kasulik ja teraapiline ainult röökijale endale, hiljem võiks ta selle teose aga kohe rituaalselt hävitada, vähemalt mina seda küll ei taha vaadata.

Tuletage palun meelde siiralt rõõmsaid ehk siis positiivset
meelestatust kandvaid (kunsti)teoseid eesti kultuurist!

Meil on rühmitus sügelised (tegelikult peaks ütlema, et oli, aga põhikirjas on klausel, et sügelistest ei saa kunagi lahti). Paar aastat tagasi oli EKA fuajees näitus ka. Aga kuna sellist jabur-absurdset kunsti tehakse lihtsalt rõõmu pärast ja tavaliselt tegijate poolt, kes ei viitsi end kusagile meediasse upitada, siis ei satu säärased kultuurinähtused, kui nii võib öelda, eriti suure kella külge. Ega neid eriti tõsiselt ka ei võeta, kui aus olla.

Kui aga teatrist rääkida, siis need vähesed komöödiad, mida olen vaatamas käinud, on küll nutma ajanud.

Kas "rõõm" ja "naer" on teie jaoks sünonüümid?

Ei ole sünonüümid, see rõõm, keda ma tunnen, sellele meeldib hoopis hüpata ja käsi plaksutada. See näeb välja nagu lapsik rõõm esimesest lumest. Õnneks on mul ka lapsemeelseid sõpru, kes oskavad rõõmustada, muretsemata kas see on ea poolest kohane.

Kas naer on teie jaoks enamasti

    A. põgenemine tõe eest

    B. siiras eneseväljendus

    C. teraapia vorm

    D. purjusoleku ehk vastutusvõimetuse väljendus

    E. anomaalia

    F. rumaluse ilming

    G. positiivse ellusuhtumise välja näitamine

    H. midagi muud

Palun selgitage oma valikut.

E, mõnikord ka C. Naer on mingi tundmatu keemia. Mõnikord on ta täiesti mõistusele allumatu. Lapsena naersin tundide kaupa, jalad olid nii nõrgad, et ei suutnud püstigi seista.

Kas teie arvates tähendab naer meestele ja naistele
samu või erinevaid asju? Aga rõõm?

Mulle miskipärast tundub, et naerul ja rõõmul ei ole sugu.

Kas naerev mees ja naerev naine tähendavad sümbolitasandil teile erinevaid asju? Mida naerev kunstnik (ehk autor) teile sümbolitasandil tähendab?

Naerev kunstnik (ehk autor) sümbolitasandil ? segane. Tegelikult oleneb kontekstist.

Kes naerab viimasena?

Viimasena naerab see, kellel on kas pikad juhtmed või rohkem koomilist fantaasiat asju veel naljakamatena ette kujutada.