LAURI SOMMER


Milliseid assotsiatsioone tekitab teis sõnapaar "rõõm kultuuris"?

Uue aja kultuuris on rõõm harv nähe, see on pigem yhe võistleja (kahju)rõõm teise yletrumpamisest, kuna suur hulk praegusest mudelist on
halvas mõttes loomalik, kopeerib ikka veel darwini olelusvõitlust tähelepanu ja mõju pärast konkureerivate egotrippide vahel ja kannab ärimeeste ambitsioonid yle kultuurivalda, kuhu nad loomu poolest ei kuulu. Aga vanemas kultuuris,eriti seal, kus toimis religioosne, shamanistliku varjundiga dominant, oli ekstaatiline rõõm seotud lihtsamate asjadega - religioossetel pidustustel kogetuga, kirka unenäoga, meheks/naiseks, emaks/isaks saamisega, kummalise koha leidmisega metsas jne. Yhesõnaga, asustus polnud liialt tihe ja just seepärast oli ringi liikudes rohkem rõõmu leida, kuigi keskkond oli ka ohtlik - seeläbi olid liikuja rõõmud seotud tähelepanuga ja jõudsalt pingestatud.

Kas "rõõmus kunst" terminina tekitab teis eelarvamusi? Kui, siis milliseid?

Yht osa rõõmu seotakse amatöörlikkuse ja naivismiga. Ja veidi põlglikult - umbes, et las need seal teevad, meie oleme ikka profid. Arvan,et rõõmus asi on tihti vahetu kunsti-asi, tema tegemisel pole liialt punnitatud, ta on kergemalt ja loomulikumalt tulnd. Ja eriti hea, kui rõõmus kunst saab rõõmu ka vastuvõtjale edasi anda. Minu arust peab seal siis olema midagi ekstaatiliselt haaravat.

Kuidas te teate, mis on rõõm?

Äratundmise ja endaunustamise asi ja kirjeldamatu. Aga olemiste vahel edasi antav.

Millise emotsionaalse laenguga kunsti (kultuuri) eelistate ise
vaadelda/analüüsida/nautida/tarbida?

Toon paar näidet kõnealusest kandist. Näiteks nautisin väga Jämejala Psyhhoneruoloogiahaigla kirjandusliku ja kunstilise omamoomingu almanahhi
"Kontakt" numbreid, kus oli seda vahetut värki palju, spontaanseid pöördeid nii kurva kui helge suunas. Seal oli seda, mida ametlikes ajakirjades peaaegu kunagi pole - liigse pretensioonita tegemist.

Muusikast on puhta rõõmu ansambel ehk kunagi ammu tegutsend The Shaggs - varateismelised tydrukud, kelle naljakas amatöörlikkus annab kordumatu
elamuse. Punki lapseliku ja kaootilise maailmavalu võtab mu jaoks praegu kõige paremini kokku kunagine lemmik Old Skull - 9-aastastena alustand Ameerika
laste hardcore-bänd, kelle plaate praegu taga ajan.

Aga ykski inimene ei lõpe mingi kirjeldusega ära.

Tuletage palun meelde siiralt rõõmsaid ehk siis positiivset
meelestatust kandvaid (kunsti)teoseid eesti kultuurist!

"Kontaktist" oli helge asi Margus Ainsalu luuletus "Naerev hetk" ja võibolla Pilu-Kelluke Tigase luule..... muusikast Pastaca "Hooliks Sooviks", kunstist
meenuvad mõned laste joonistused ja näiteks Paul Kondas. Ja palju seda,mis kunagi Viljandi naivisminäitusel väljas oli.

Kas "rõõm" ja "naer" on teie jaoks sünonüümid?

Naer võib olla rõõmu väljendus ja naeru järgi tunneb inimest.

Rõõmul on õieti tuhat ilmumiskuju.

Kas naer on teie jaoks enamasti

    A. põgenemine tõe eest

    B. siiras eneseväljendus

    C. teraapia vorm

    D. purjusoleku ehk vastutusvõimetuse väljendus

    E. anomaalia

    F. rumaluse ilming

    G. positiivse ellusuhtumise välja näitamine

    H. midagi muud

Palun selgitage oma valikut.

Huh. No see on ikka eriti raske kysimus, kirjuta või uurimus valmis. Seda sellepärast, et naer on mulle tähtis asi. Temas on midagi maailma muutvat, ebarealistlikku, jumalikku siis, kui ta pole eputav või võlts. Tuntud juudi vanasõna on "inimene mõtleb,Jumal naerab". Teraapia on ta kindlasti ka, aga samas on temas midagi kontrollimatut ja vaba - naeru ei saa planeerida, ta tuleb ise mõne naljaka või imeliku või ootamatu asja peale. Naerus on mingit olemis- ja tunnetamisjulgust. Ja see ootamatu kylg on väga tähtis - ma loodangi, et äkki võib naer tulevikus olla midagi muud - mingi uus suhtlemiskanal.

Kas teie arvates tähendab naer meestele ja naistele samu või erinevaid asju?

Aga rõõm?

Ma tahaks elada maailmas, kus mehe ja naise erinevused on kõigile selged, aga nad ei ole piiriks nende vahel,vaid teist täiendavateks osadeks koos
kasvamisel. Naer on yks osa sellest kasvamisest.

Kas naerev mees ja naerev naine tähendavad sümbolitasandil teile erinevaid asju?

Ma ei nimetaks seda symboltasandiks. Pigem sõltub see inimese naeru kõlast, kui tema soost. Ja vahel sellest, et oled seda või teist inimest kuidagi
lõbustanud või rõõmustanud.

Mida naerev kunstnik (ehk autor) teile sümbolitasandil tähendab?

Siin on symboltasand kohasem. Selline kunstnik saab naermise kaudu astuda väljaspoole mõnesid norme. Aga see ei peaks olema tige või yleolev naer, mis on samuti röövryytlite relikt iidses ja puhtas naerumaailmas.
Loeb ikkagi, mis ta naerma paneb. Ja sellest võib tulla ka suvaline tõbine hõiskamine, nagu on yhes vene laulus: zhivjom segondnja veselo a zavtra budem veselei. Satiir ja yhiskonna kitsaskohad on natuke teine teema. Praegu ytleksin, et õige naer annab kunstniku tegemistele mingi kerguse ja ehk selline tyyp ei jää endasse kinni. Kui ta muidugi kogu aega naermise peale ära ei raiska...

Kes naerab viimasena?

See, kes on õppinud täiuslikult naerma. Võibolla saab naeruga teostada mõeldamatuid nõidumisi, võibolla surematukski saada.