HEIE TREIER


Milliseid assotsiatsioone tekitab teis sõnapaar "rõõm kultuuris"?

Rõõm on Eesti kultuuris sageli tabu. Kultuur peab ikka olema midagi rasket,
tõsist ja traagilist. Rõõm on aga kerge, ebatõsine ja koomiline. Rõõm kuulub sellise arusaama kohaselt meelelahutuskultuuri sfääri.
Ei siiski. Oli ükskord rõõmus ajastu, 1960-ndad. See oli tobedalt rõõmus ajastu, mille on 1990-ndatesse toonud oma kunstiga Marko Mäetamm. 1960-ndate rõõm baseerus teatavatel sotsiaalsetel utoopiatel ja reaalsetel demograafilistel protsessidel. Sõjajärgne beebibuum maailmas tekitas juurde ebaproportsionaalselt palju noori inimesi ja noored on ju ikka rõõmsad, kas siis loomulikus olekus või mingite ainete mõju all.

Kas "rõõmus kunst" terminina tekitab teis eelarvamusi? Kui, siis milliseid?

Sellist sõnapaari lihtsalt keegi ei kasuta. Öeldakse lihtsalt "kunst".

Kuidas te teate, mis on rõõm?

Kuidas seda on võimalik mitte teada! Mis tobe küsimus!

Millise emotsionaalse laenguga kunsti (kultuuri) eelistate ise
vaadelda/analüüsida/nautida/tarbida?

Sõltub olukorrast, kontekstist, kunstist / kultuurist. On vaja igasuguseid
emotsionaalseid laenguid.

Tuletage palun meelde siiralt rõõmsaid ehk siis positiivset
meelestatust kandvaid (kunsti)teoseid eesti kultuurist!

ABSOLUUTSELT parim on Ants Laikmaa kuulus pastellportree Marie Underist
(vist 1902, peab kontrollima). Töö kuulub Eesti Kunstimuuseumile. Ma ei oska
nimetada ühtki teist võrdväärset teost. Noor ja kaunis Marie Under särab
nagu päike, tema naeratus on täiesti nakatav. Külgetõmbav. Asi oli selles,
et Laikmaa oli Underisse armunud ja vastupidi -- ainult armunud kunstnik
saab luua taolist portreed ja ainult armunud poetess saab niimoodi
naeratada. Seega, õnnestunud kunstiteose sünniks on vaja midagi enamat, kui
andekat kunstnikku ja päheõpitud soovi "teha nüüd portree naeratavast
luuletajast". Armumist ei saa mõistusega tellida, see kas on või pole.
Kunstniku ausus tähendab seda, et ta tegi portree justnimelt Underist ja ei
kellestki teisest.
Stoori on aga veel suurem. Minu teada pani Ants Laikmaa noore Marie Underi
seda portreed maalides eesti keeles luuletama. Laikmaa olla provotseerinud
Underit, et "noh, miks te luuletate saksa keeles? Miks te ei luuleta eesti
keeles?" Mille peale olla Marie visanud poseerimise käigus kergelt ühe
armastusluuletuse. Laikmaa viis selle trükki, ilma et Under teadis. Ja
Underist sai eesti keeles luuletaja.
Eesti Post tegi jumala õigesti, et reprodutseeris seda tööd postmargil.
Näiteks olen imetlenud Ameerikast tulevaid kirju, mille margil on säravalt
naeratav naislendur. Too Eesti Posti mark Underi portreega on midagi
sarnast. Saates maailma laiali kirju Laikmaa loodud portreega Marie
Underist, saadame laiali esiteks võimsa kultuurilise sõnumi, teiseks võimsa
emotsionaalse laengu, kolmandaks, "positiivse Eesti märgi".

Kas "rõõm" ja "naer" on teie jaoks sünonüümid?

Sageli, kuigi ei pruugi olla sünonüümid. Naerda võib igatemoodi, ka
pahatahtlikult. Ja rõõmu võib tunda igatemoodi, ka tõsise näoga.

Kas naer on teie jaoks enamasti

    A. põgenemine tõe eest

    B. siiras eneseväljendus

    C. teraapia vorm

    D. purjusoleku ehk vastutusvõimetuse väljendus

    E. anomaalia

    F. rumaluse ilming

    G. positiivse ellusuhtumise välja näitamine

    H. midagi muud

Palun selgitage oma valikut.

Naerusid on väga väga palju. Kõik nimetatud naeru põhjused tulevad elus kõne
alla ja enamgi veel. Sellepärast ma ei oska midagi esile tuua. Naer on minu
jaoks isiklikult väga tähtis asi, ilma naermiseta ma vist ei saaks elada.

Kas teie arvates tähendab naer meestele ja naistele
samu või erinevaid asju?

Võimatu vastata! Kõik sõltub situatsioonist, kontekstist, konkreetsest
mehest ja konkreetsest naisest.

Aga rõõm?

Sama vastus mis eelmine.

Kas naerev mees ja naerev naine tähendavad sümbolitasandil teile erinevaid asju? Mida naerev kunstnik (ehk autor) teile sümbolitasandil tähendab?

Naerev kunstnik on väga võimas vaatepilt. Freud on kirjutanud sellest. Olen
lugenud käsitlust ka sürrealistide naerust. Naer kunstis vabastab, kui see naer on ikka tõeliselt tugeva laenguga. Naer kunstis võib kedagi häbistada -- hea, kui ta häbistab ÕIGEID asju ja tendentse. Naer võib kunstnikule osutuda ohtlikuks -- näiteks tuleb meelde Priit Pärna naer, kui ta tegi karikatuuri "Sitta kah" aastal 1988. Nii et naer on tugev relv tegelikult.

Kes naerab viimasena?

Ilmselt võitja. Kuigi olen skeptiline võitja-kontseptsiooni kui sellise suhtes ja arvan, et võitmine ei pruugi tähendada tingimata head. Viimasena naermine kõlab kuidagi kurjakuulutavalt. Sest siis peab tingimata olema ka kaotaja, sel hetkel. Tulevikus aga võitja, viimasena-naerja, ei pruugi enam olla mingi võitja. See ongi loo moraal.