AARE PILV


Milliseid assotsiatsioone tekitab teis sõnapaar "rõõm kultuuris"?

Kohe esimesena sähvatab pähe Valdur Mikita raamatu pealkiri "Äparduse
rõõm", raamat ise sisaldab kohati üliintellektuaalseid mänge kõikvõimalike kultuurikoodidega, kuid meeleolu on seejuures lapselikult rõõmus. Aga kui ma pisut veel mõtlen, siis ma arvan, et "rõõm kultuuris" võiks tähendada vabadust, kergendustunnet, mis tuleb asjade lõdvast valdamisest niivõrd, et võid nendega mängeldes ümber käia. Mõistagi ma ei mõtle pealiskaudset kergestiseeditavust, vaid seda, kui midagi tõsist tehes ei tunta, et ollakse selleks sunnitud. Muuseas tähendab see ka vist oma asjade tegemist mitte aate, vaid huvi ja mõnu pärast. Süüdimatu tõsine süvenemine.

Kas "rõõmus kunst" terminina tekitab teis eelarvamusi? Kui, siis milliseid?

Ei tekita.

Kuidas te teate, mis on rõõm?

Ma ei teagi, ma tunnen seda - tollesama kergendustunde kaudu vist. Rõõm
on ärksus, sujuvus, keskendatus, mõtte puhas lihtsus; selline kergus, et
naerda on lihtne ja süütu tunne.

Millise emotsionaalse laenguga kunsti (kultuuri) eelistate ise
vaadelda/analüüsida/nautida/tarbida?

Ei arva, et ma valiksin; huvitab rõõmus, küüniline, kurb, lõbus, asjalik jne kunst. Kui emotsiooni järgi kuidagi eelistada, siis pigem vist sordiini all ja/või kõrvalnüanssidega emotsioone sisaldavaid asju, nukrat rõõmu, tragikomöödiat, sõbralikku irooniat.

Tuletage palun meelde siiralt rõõmsaid ehk siis positiivset
meelestatust kandvaid (kunsti)teoseid eesti kultuurist!

Valdur Mikita "Äparduse rõõm" ja "Retk impampluule riiki", Max Rebu "Naiste pesu"/"Luuletusi Ants Pasuna järelejäänud paberitest", Mehis Heinsaare mõned novellid, mõned Juhan Jaigi tondi- ja õudusjutud (just nimelt, ei saa tunda muud kui rõõmu, kui loed, et veskimees, kes näeb meelega unes konni ja kalu, et saada vihma ja jõkke vett, ütleb nukralt linnast tulnud tütre kohta, kes näeb unes ainult vihma peletavaid apelsine ja linde: "Näeb unes apelsine, seda on ta linnas õppinud.") - need tulevad meelde kirjandusest. Aga kunstist (mida ma tegelikult hästi ei tunne) ehk näiteks mõned Ilmar Kruusamäe maalid. Tegelikult oli ka näiteks Jaan Toomiku "Jaan" minu jaoks rõõmus asi.

Kas "rõõm" ja "naer" on teie jaoks sünonüümid?

Ei ole, aga ka mitte vastandid. Ma arvan, et on mitut moodi naeru; üks on nalja-naer, mis võib teinekord ka mitte-rõõmus olla (kui ta on liiga irooniline) - see on inimese leiutatud naer, teine on rõõmu-naer, mis tuleb tollestsamast kergusetundest, headusest - see on naer, mida, ma usun, ka loomad võivad naerda (see ei ole minu mõte, olen seda kuskilt kuulnud ja omaks võtnud).

Kas naer on teie jaoks enamasti

    A. põgenemine tõe eest

    B. siiras eneseväljendus

    C. teraapia vorm

    D. purjusoleku ehk vastutusvõimetuse väljendus

    E. anomaalia

    F. rumaluse ilming

    G. positiivse ellusuhtumise välja näitamine

    H. midagi muud

Palun selgitage oma valikut.

Kui, siis siiras eneseväljendus, aga loomulikult võib naer igat asja olla. Naer võib olla ka põgenemine tõe eest selles mõttes, et naeruga võib neutraliseerida õudsat ja tundmatut ja kohatut, naljaka ja õudsa piirid ei ole ju selged (kui mõelda näiteks mõnedele episoodidele Monty Pythoni "Elu mõttest"). Ja siis on ta ühtlasi teraapia. Aga see käib nalja-naeru kohta. Rõõmu-naer erineb nalja-naerust selle poolest, et ta on lisandus, täiendus, suurendus rõõmule endale, samas kui nalja-naer on mingi intellektuaalse asenduse märgiks - midagi ebakohast muudetakse naljaks, et teda kuidagi "kohastada". Rõõmu-naerust on mulle meelde jäänud kuuldud lugu Uku Masingust, kes olevat kirjutanud üht luuletust (see oli vist mingi luuletus Kristusest, täpselt ei oska ütelda) ja kogu kirjutamise aja ainult naernud.

Kas teie arvates tähendab naer meestele ja naistele
samu või erinevaid asju?

Ei oska öelda, et piir sealt läheks. Kuigi, kui järgi mõelda, siis tavakujutlus on vist see, et mees ajab naerma ja naine naerab (mõnikord filmides on ju midagi sellist, et naine ütleb: "Ma armastan sind, sest sa ajad mind kogu aeg naerma."). Aga võib vabalt ka vastupidi olla. Naistel on vist rõõmu-naeru rohkem kui meestel, ma arvan, meestel nalja-naeru. Ei tea.

Aga rõõm?

Võib-olla, võib-olla mitte. Mul on tegelikult kahtlus, et need mehe-naise küsimused nõuavad vastamiseks teatud mõttes "poliitilist" juttu, aga see ei oleks minu jaoks rõõmus tegevus. Ma võiksin ju vastata, et meeste jaoks on võib-olla rõõm seotud vaimukuse-võimega, naistele helguse-tundega, aga see jääb hämaraks ja edasi ma seda arendada praegu ei oska.

Kas naerev mees ja naerev naine tähendavad sümbolitasandil teile erinevaid asju?

Esimesele küsimusele vist vastasin üle-eelmise küsimuse juures. Ja sõltub, milline naer just on, naeru moodus ise tähendab sümbolitasandil rohkem kui mees või naine selle juures. Ma kardan, et naer sümbolina vist rõõmu ei tähenda, pigem mingit pila või riuklikkust või lõbusust. Rõõmu mina naeru-sümboliga ei kujutaks.

Mida naerev kunstnik (ehk autor) teile sümbolitasandil tähendab?

Naerev kunstnik võib tähendada ka igat asja, pigem ikka vist naljategijat, kuigi ma muidugi võin ka toda naervat Masingut siia sümboliks mõelda ja siis on see midagi väga ilusat. Vaat mis välja tuli - ma otsekui vastandaks naeru ja ilu; nojah, mul on tõesti tunne, et nali on vaid koleda kinnikatmine, aga rõõm on
iseenesest ilus. Muigav või naeratav kunstnik tähendaksid mu jaoks igatahes rohkem kui naerev kunstnik, neis oleks toda sordiini, mis mind toidab.

Kes naerab viimasena?

Too viimane, hapupiimane.