Toome siinkohal ära ülevaate Puhta Rõõmu tegevusest 2002/2003 aastal.

PUHAS RÕÕM aastal 2002

PERSONAALNÄITUSED

 

Aasta algas Puhta Rõõmu jaoks ülimalt tegusalt – märtsikuus ootasid meie näitust nii Tartu Kunstimaja kui ka EKA Galerii. Lähtudes näituste ajalisest kokkulangevusest oli neis nii mõndagi sarnast, ent siiski kandsid mõlemad näitusekomplektid ka erinevaid kaastähendusi.


Esimene neist näitustest "Naerata! Sa võid mulle haiget teha!" Tartu Kunstimaja Monumentaalgaleriis 22.02.-10.03.2002 kombineeris fotosarja „Naeratus on naise töö“ ja koopiatehnikal põhinevat installatsiooni-noolemängu „Sa võid mulle haiget teha!“. Näituse teemaks oli naiserolli duaalsus – rolli omaksvõtmine kohustab osalema teatavais käitumisreeglites ent samal ajal annab ka mõningat ürgset võimu. Nendes mängudes teadlikult osaledes ei pruugi naine kaotajaks pooleks jääda, alateadlikult rollijoonisesse uppudes ent võib kõvasti haiget saada.

 

Galeriisse astuja satub ülisuurte naerunägude (0,9x1,2 m mustvalged väljaprindid) keskele. Täpsemalt vaadates paistab välja, et tegemist on eelkõige pingutatud ja teeseldud naeratustega. Selliseid naerukujutisi vaadata on inimlikult lõbus, ent karikatuursuse kõrvalt peaksid need tekitama mõtteid naerust ühiskonnas ja eestlaste huulil. Ja naerutraditsioonist erinevates kultuurides, nt. kiipsmailingukohuslus, mis koos osade elualade amerikaniseerumisega on meie kommetesse imbumas. Kõik naeratajad on naisterahvad – see toob fookusesse meie poolt valitud teema: naine kui professionaalne naerataja. Naeratamine on üks naise töödest, see on vahend, millega ta hoiab kodu koos ja ebastabiilsete kaaskodanike meelerahu plahvatusohtlikest situatsioonidest eemal. Aga kas ta alati tahab naeratada? Kui tihti ta tegelikult tunneb naeratuskohustust, mitte sisemist rõõmsat naeratusvajadust?


Teisalt võib naeratus olla ka relv oskusliku kasutaja käes, mille abil pannakse teisi oma tahtmist täitma, mille abil kehtestatakse uusi reegleid või käitumismalle.

 

Suurte naeratuste vahel seisavad üleelusuurused lamenukud, mis kujutavad meid endid. Meie kui naisterahvaste tähistajad oleme märklaudadeks, mille pihta saab visata lilledeks maskeeritud nooli. Helitaust ruumis kutsub viskeile: „Sa võid MULLE haiget teha! Sa VÕID mulle haiget teha! Sa võid mulle HAIGET teha!“ Hääletoonid ning tähendusvarjundid varieeruvad lõbususest tõsiduseni ning seejärel üleoleva pilkeni.

 

“Sa võid mulle haiget teha” on ülimat usaldust näitav lause, millega avatakse end kaaslase ees, avatakse talle oma hing, lastakse ta endale ligi. Ta satub positsiooni, kus igal tema teol on tähtsus, kus ta võib pisiasjadega haiget teha, ent ka tegemata jätta. Valiku teeb tema, kuidas käituda ning ennast väljendada. Sõbrad teevad meile tihtipeale kogemata haiget. Neid saab nende olulisuse eest hoiatada. Selles mängus on viskenoolteks lilled: ka hästi mõeldud teod võivad mõnes olukorras osutuda rünnakuks.


Märklaudadena publiku ees võtame publiku oma usaldusaluste ringi. Nemad saavad otsustada, kas nad on oma lõbu, mängu nimel valmis meie poole nooli heitma. Ent kuna usaldusavaldus on esitatud mängumaailmas, jäävad ka langetatud otsused mängumaailma. See on võimalus lihtsa mängu käigus läbi elada erinevaid usalduskäitumisi, mõtiskleda haigetsaamise ning sõpruse/armastuse teemadel.

 

„Klassikalise naiserolli“ üks väline skeem koosneb kaitsetusest ning abitusest. Blond naeratav naine, kelle kehakeel ütleb tugevale isasele „Sa võiksid mulle haiget teha, see oleks lihtne, aga sa võiksid mind ka kaitsta. Sa oled must tugevam, Su jõud on must üle.“. Kui mängus on potentsiaalseteks ohvriteks naised tekitab küll vaatajates mõtte masohhismist, ent see olukord on vähem võõristavam kui siis, kui märklauaks oleks mehed. Siis muutuks mäng kohe sõjamänguks. Meie alateadvustes on väike kogus SM'i naiserolliga ühte põimunud. Niimoodi mängu vormis ning eneseirooniliselt suurte pingutatud naeratuste vahel esitatuna jõuab vaatajani nii teose sisu kui ka mängu lõbu. Tõsine jutt rõõmsas kestas, just nii nagu Puhta Rõõmu tegevuspüstitus ette näeb.

 

Näitus päädis naistepäevalise vestlusõhtuga rõõmu ja kultuuri teemadel Tartu Kunstimaja Monumentaalgaleriis 8. märtsil 2002, mil näitusesaali oli kogunenud mõniteist teemast huvitatud vaatlejat ning aruteludena kulgev õhtu jäi meelde ülimalt sisuka ning haaravana.

 

Teine näitus kandis nime "Naeratus on naise töö" ning toimus EKA Galeriis 18.-30. märts 2002.
Siin olid nimiteosega põimitud teine suurte lamenukkudega installatsioon - „Suured Väikesed Tüdrukud“ - ning rääkivate patjade seeria „Suur süli“. Näituse teemana lisandusid naiserolli analüüsi veel mõned aspektid – kuidas ja millest vormub naiseroll ning emahoole asendamine.

 

Puhast Rõõmu ikka ja jälle huvitav teema on tütarlapsest-sirgub-naine-perioodil noori naisi paeluv “mimikrimäng” – tüdrukud on varmad ühiskondlikke muinasjutte ja konventsioone endasse elustama, et olla populaarsed, et meeldida sihtgrupile. Tütarlaste identiteediotsinguist ja murest nende liigse iidoliarmastuse ning samastumisvajaduse pärast räägibki lamenukugrupp „Suured Väikesed Tüdrukud“. Need on eelkooliealiste tüdrukute matsakad figuurid, kelle nägude asemel on koha leidnud filmistaaride ja modellide omad. Millest on tehtud väikesed tüdrukud? Millistest lugudest, eelarvamustest, soovidest, eelistustest, hinnangutest, moraalist ja väärtustest meid kokku kasvatatakse? Mille järgi otsustab tütarlaps, et nüüd hakkab ta käituma nagu naine? See kõik toimub instinktiivselt, alateadlikult, ürgse paaritumis- ja soo edasikandmise kutsest lähtuvalt. Tuleb mängida seda mängu, mis aitab leida elujõulisema partneri. Ja niimoodi taasesitavad juba eelkooliealised tüdrukud enestele meedia poolt ettesöödetud ideaalnaiserolli. Kas me tegelikult tahaksime suunata ideaalrolli mõnesse teise võtmesse kui Hollywoodi eeskuju meile pakub?

 

Suurte naerunägude ning staaripäiste tüdrukute vahel lebavad rääkivad padjad, mis asendavad ema erinevaid pooluseid, pakuvad võimalust istuda asendusema suurde sülle. Padjad on erineva iseloomuga. Üks padi räägib istujale, kui hea ja armas too talle on, kuidas ta temast lugu peab ja tema tegudele pöialt hoiab. Teine aga on kärtsakama loomuga, hakkab sõitlema: “No mis sa siin nüüd konutad, mine tee parem kusagil midagi asjalikku, ega sa siia ilma istuma pole tulnud, tegusid tuleb teha!” Kolmas vaid naerab. Need padjaemad esindavad inimema erinevaid tahkusid, neid kõiki me vajame, neist tunneme puudust, kui oleme oma emast kaugenenud. Padi on kui asendusema. Asendushellus. Asendussuhtlus.

 

Selles näituses oli veidi vähem nii teravust kui lõbu kui tartu-versioonis. Ent pingutatult naeratavate naiste panoraam, mis ümbritses hellusejanu kustutavaid patju ning laenatud identiteetidega laps-lamenukke muutis ehk siiski vaataja suhte naiserolli veidi vähem enesestmõistetavaks ning rohkem teadlikumaks. Muidugi humoorikate nootide saatel.

 

RINGREIS MAAKERADEGA

 

2002 aasta augustis alustas Puhas Rõõm oma ökokasvatuslikku tegevust, mis aasta hiljem kulmineerus ökokunstinäituseks „Kirju pall“. Koos Mart Viljusega sõideti performance-rändteatrina läbi Eesti, peatudes kolmel festivalil: "Maaparandus" Palamusel, Eelprofessionaalse kunsti festival Jõgeval ning „PostzovkhoZ City 2“ Mooste Külalisstuudios.


Ringreisi raames võis näha Puhta Rõõmu tüdrukuid rasedana ringi jalutamas – globaalselt rasedana, kuna ümaraiks kõhtudeks olid maakerad. Naised publiku hulgast heldisid ja olid valmis jagama meiega omi rasedusmuljeid, võrdlema, et last eneses kandes ongi selline tunne, mida me visuaalselt väljendasime. Nagu kannaks eneses tükikest kosmost. Ise olime silmas pidanud eeskätt inimese ja maakera tihedat suhet – kuna inimene ei suuda elada ilma maakerata, peaks ta suhtuma meie elukeskkonda sama hoolsalt ja armastavalt kui oma lastesse.


Muret maailma tulevikuväljavaadete pärast näitas ka Puhta Rõõmu augustikuisel ringreisil Palamuse maakunstifestivalil “Maaparandus” esitatud performance “Maailmapuu”. Kurva ökoloogilise olukorra pärast ei hakanud rõõmsameelne grupeering mitte halama, vaid asus viivitamatult positiivset aktsiooni teostama. Kiiresti pakuti esmaabi kuivanud ja raagus “maailmapuule”, mille küljes olid küpsemas viljad – maakerad. “Maailmapuu” vaeseke oli peaaegu surnud. Me püüdsime teda ravides ja loitsides kindlast hävingust päästa.

 

AJAKIRJANDUSLIK AASTA

 

2002. aasta oli Puhta Rõõmu jaoks ka väga ajakirjanduslik aasta – me asutasime rõõmsa kultuuri võrguajakirja Kolmas Naba (http://kliinfann.artun.ee/naba/), milles alustasime oma maailmavaate kirjasõnas levitamist. Aasta lõpul koostasime Kunst.EE detsembrinumbrisse RÕÕMSA KUNSTI erinumbri, kust huvitatud saavad meist ja rõõmsast kunstist pikemalt lugeda.

PUHAS RÕÕM aastal 2003

RETROSPEKTIIVNE ALGUS

 

2003. aasta algupoole näitas Puhas Rõõm erinevatel näitustel eeskätt juba olemasolevaid töid.

17. jaanuaril 2003 avati Tartu Kunstimuuseumi Galeriis näitus „Lapsepõlv“, kus esitusid Puhta Rõõmu tööd „Roosa“ ja „Suured Väikesed Tüdrukud“.


Lapsepõlve-teemast on Puhast Rõõmu korduvalt huvitanud tütarlaste kasvuraskused ja -kergused,
soorolliloome ning väärtuste konstrueerimise protsess. Üks selline teos on video “Roosa”, mille käigus toredast tüdrukust saab barbinukk. Ta peseb enese näole konventsionaalse kattekihi, peites samas ära iseenda. Isiklikus kontekstis ta puhastab ennast, sarnastades end noore tüdruku barbilikule ideaalminale, vaataja näeb ent selgesti, kuidas ta iseenda näole maski moodustab. Rollijoonist hurraahüüdega omandavad tüdrukud ei saa ise aru, et “naiseks maskeerumise” kaudu nad tegelikult kaugenevad iseendast ja orgaaniliselt inimlikest väärtushinnangutest. Kui nende sisemine mina osutub piisavalt tugevaks, kulub mask kunagi aastate pärast maha. Aga on ka võimalus, et “mina” pärsitakse klišeede tulvas niivõrd, et teda ei leia enam keegi mitte kunagi üles.

 

Avamisel toimus ka Puhta Rõõmu performance "Dressuur", kasvatuslike ebaloogiliste käskude-keeldude doomino (kas te olete kunagi mõelnud, kui suurt osa kasvatusest juhivad sellised maailma-avastajat eksitavad käsud-keelud nagu „Kui sa kohe magama ei jää, tuleb kuri hunt“, „Laps räägib siis, kui kana pissib“, „Oskasid katki teha, nüüd tee terveks ka!“ või hoopiski „Ära näpi, kukub küljest!“), mille kõrvale laste lauluansambel esitas teemaga haakuvaid palu. Roosades pulloverides algklassineiud liikusid lauldes ja kätteõpitud žeste sooritades videopildi "Roosa", staarinäoliste lamenukk-laste ja doominot mängivate puhasrõõmsate vahel. Videol pesi tütarlaps end konventsioonidega roosaks ning roosade pisitüdrukute püüdlik liikumine lauluõpetaja juhtivate märkuste saatel tõlkis metafoorid reaalsesse ellu.

 

Märtsikuus toimus Haapsalu Linnagaleriis Puhta Rõõmu "retrospektiivnäitus" „Aastad täis Puhast Rõõmu“. Haapsallased said võimaluse näha fotopõhiseid projekte „Naeratus on naise töö“, „Oma nägu“ ja „Puhas rõõm“.

 

MIDA NAISED NAERVA REVOLUTSIOONI KÄIGUS TAHAVAD?

 

Puhta Rõõmu poolt initsieeritud grupinäitus NAEREV REVOLUTSIOON toimus Hobusepea galeriis 18.06.-07.07.2003 ja sellest võtsid peale Puhta Rõõmu osa Maris Mändel & Anu Vahtra, Katrin Tees, Tuupolev, Priit Palomets ja Reio Aare. Näitust saatis erinevate naisorganisatsioonide (VNE, ENUT, Soopark ja Puhas Rõõm) esmakordses koostöös korraldatud teavituskampaania "Mida naised tahavad?" Selle kampaania teemapäevadesse olid põimitud Puhta Rõõmu liikme Piret Räni poolt kujundatud ja illustreeritud esseekogumiku „Tilliga ja tillita: retsepte eesti feministidelt“ presentatsioon, soopoliitilise filmikollektsiooni Gender Montage esmalinastus Eestis, töötuba mehe arhetüüpsetest rollidest tänases Eestis, arutelud soolisest võrdõiguslikkusest ning teemal „Meedia ja soostereotüübid: kuidas presenteeritakse naist“. Üritused olid rahva seas populaarsed, suurim tunglemine oli „meestepäeval“, mil galerii ukse ummistas rahvahulk nagu tavaliselt näituste avamisel.

 

Mida naised tahavad? Ega küsimust tõstatades sellele küsimusele vastust ei oodatudki leida, ent kokkuvõtvalt võiks öelda, et naised tahavad vabadust oma elu konstrueerida mitte klišeede ja iganenud üldtõdede toel vaid omaenese isikust lähtudes, ilma mingite soorolliliste piirangute ja eelarvamusteta. Naised ei taha olla merilinlik õhetav ning sigiv mass vaid arvestusväärne ja huvitavatest isiksustest koosnev tõsiseltvõetav pool ühiskonnast. Nad ei kavatse muutuda meesteks vaid muuta ühiskondlikke konventsioone niimoodi, et nad ka naisteks ja naiselikeks jäädes oleksid võrdsed ning arvestatavad.

 

Puhas Rõõm eksponeeris näitusel rõõmsa kultuuri võimalikkuse eest võitlevat plakatiseeriat „Naerev revolutsioon“ ning videot „Naeruepideemia“.

 

„Naerev revolutsioon“ on Puhta Rõõmu kultuuriline manifest, milles ei puudu ka suur annus eneseirooniat. Paralleele tõmmates näituse ajal toimunud teavituskampaaniaga – rõõmsameelne ja läbinist humoorikas naiste tehtud kunst kannab enamasti žanrimääratlust laughing feminism, naerusui iroonitsev kunst on naiste kunst, rõõmus kultuur on naiste kultuur. Vähemalt siinmail, kus ametlik, meeste kunst on sünge ja kaamoslik. Sest seda ju ometi idaeurooplastelt oodatakse! Eriti kui neis ugriverd sees on.

 

Rõõmsa kunsti revolutsioon seisnebki rõõmsa kunsti elluärkamises, selle olemasolus, kuna kaasaegne ametlik kultuur on kujunenud äärmiselt tõsimeelseks ning depressiivseks märterlusvormiks. Kurvad tõsiseltvõetavaks pürgivad kunstnikud on end vägistanud kannataja ning tundliku boheemi kitsasse kostüümi, omandades rolli, mis on kujundatud massikultuurist pärinevate klišeede mõjul. Ent sõnumiga looming ei pruugi ju koosneda ainult ägamisest! Tõsist juttu saab rääkida muigega ning väljapääsu otsides, mitte kuulajat hädamerre uputades. Meie soovime, et inimesed julgeksid ja sooviksid omi rõõme väljendada sama kindlalt kui ängsti ja kaamost. Oma rõõmu üle on õige uhkust tunda, teda ei pea peitma, kartes, et muidu poleks nagu tegemist piisavalt tõsiseltvõetava ja mõtlemisvõimelise isikuga... Rõõm, naer ja iseäranis huumor ei ole väljendusvahendeina alaväärsemad. Ja nad ehk aitavad ka kurvematel kaaskodanikel oma ängstiga paremini toime tulla.

 

Revolutsiooniplakatite pildikeel flirdib nii reklaamivisuaalide kui Hiina kultuurirevolutsioonist pärinevate plakatitega. Mõlemad on sisuliselt rõõmsa kunsti vastandid – reklaamivisuaalid tõrjuvad rõõmsaid kujutisi kunstist üha enam välja, kuna kunst soovib oma väliseid vorme millestki nii räpasest ja madalast nagu reklaam kaugel hoida ning eelistab kasutada selliseid kujutisi, mida pole võimalik mingil juhul müügitehingu hõlbustamiseks kasutada. Hiina kultuurirevolutsioon kui isikukultusliku impeeriumi käsilane püüdis aga rõõmsa sepavasaraga kodanike peadest mõttevabadust välja taguda.


Rõõmurevolutsiooni kontekstis, mis ei müü ei peidetud ideoloogiaid ega kaupu, ei paku midagi peale iseenda, pöörduvad need visuaalid kummaliseks möbiuse leheks, mis räägib enesele vastu ennast väljendades. Ja revolutsionäärid piltidel hullavad süüdimatult.

 

„Naerva revolutsiooni“ plakatite näitus toimus novembrikuus ka raamatukaupluses Sireen, samuti võis neid näha Pärnu Muuseumiaidas toimunud aastavahetusnäitusel.

 

ÖKOKUNST – MAAILMAPARANDUSLIK TUNG JA SUUND RAHVA SEKKA


Paralleelselt võrdõiguslikkusele pühendatud näitusega „Naerev revolutsioon“ korraldas Puhas Rõõm ka krutskilise ökokunstinäituse „Kirju pall“. Sellest grupinäitusest arenes välja kunstnike ja kunstitudengite ühisprojekt, mille käigus püütakse arendada koolinoorte keskkonnateadlikkust üle Eesti. Kunstnikest ja EKA tudengeist osalevad Puhas Rõõm ja Mart Viljus, Anu Vahtra ja Maris Mändel, Katrin Tees, Reimo Võsa-Tangsoo ja Raivo Hool. "Kirju palli" avalöök toimus EKA Galeriis 8.-19. juulil, edasi eksponeeriti töid Paide Vallitornis (august-oktoober 2003) ning seejärel Nõmme Gümnaasiumis (oktoober-november 2003). Peagi rändab „Kirju pall“ Elva Gümnaasiumisse ning mitmetesse teistesse koolidesse. "Kirju pall" suureneb iga põrkega, algsele näitusekomplektile lisanduvad koolinoorte temaatilised tööd.

 

Meie ideaaliks on luua sostsiaalkriitilist ja maailmatunnetust avardavat kunsti mitte Kunstimaailma jaoks vaid kõigile inimestele meie ümber. Ainest leiame elust enesest, abiks on hoolivus, südametunnistus, huumorisooned ning kuldsed käed. Võimalus kooliruumides oma kunsti näidata teeb meie meele heaks - hariva suunitlusega kunsti tulebki näidata noortele ning mitte kunstigaleriis, mis teoste sisu argipäevast kõrvale kunstilisse mõõtmesse upitab, vaid just nende endi territooriumil, mis teeb sõnumi vastuvõtmise lihtsamaks.

"Kirju palli" kunstnikud näitavad, et kätte on jõudnud maa- ja vaimuparandusaeg, mil loovisikute kohus pole enam elevandiluutornis peesitada. Meie pürg on aidata inimestel vabaneda vaimsest saastast oma peas ning seeläbi ka vähendada füüsilise saasta kogust maises elukeskkonnas.

 

Punk.Fem.Collection.

 

Aastale pani punkti Piret Räni ja „Naerva revolutsiooni“ ajal aktiivgrupile lisandunud Anu Vahtra koostöös valminud 9-st uuest videost koosneva Punk.Fem.Collection.'i valmimine. See kollektsioon on osaliselt Puhta Rõõmu viimase kahe aasta teoste representeerimine klubikultuuri võtmes, mõeldud esialgselt sisukaks taustaks DJ Kiwa muusikavalikule. Esilinastus toimus Kanuti Gildis Rahvusvahelisel videoperformance'ide festivalil INPORT.
Multifilmilikult, süüdimatult ja erksavärviliselt vilkudes analüüsivad need lapsemeelse pildikeelega videod tõsiseid naisküsimusi ning pööravad absurdi mitmeid meid igapäevaselt ümbritsevaid paratamatusi.

P.S. Puhas Rõõm ei manifesteeri end feministliku organisatsioonina. Üldsegi mitte.


Kokkuvõtte koostas Piret Räni

 

-- Kolmanda Naba avalehele -- Ankeedivastuste juurde -- Sisukord -- Puhta Rõõmu lehele --